NO99 "Savisaare" blogi. Millal see juhtus (3)

Teater No99 toob välja muusikali «Savisaar». Foto: Kultuurikava.ee

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine. 

Avaldatud reedel, 16. jaanuaril

1992. aasta 11. augusti ennelõuna oli talumatult lämbe. Õhk väreles, käbid praksatasid kuumuse käes. Terve suvi oli olnud erakordselt palav, kuid nüüd oli Eestisse jõudnud Aafrika lääneosast mõned päevad varem kerkinud troopiline õhumass. Kell kolm astus Võru agrometeoroloog Aita Koppel mõõdiku juurde ja kirjutas üles kraadiklaasi näidu: 35,6 kraadi üle nulli. Sõnum levis kiirelt üle kogu vabariigi. Sest kunagi varem pole Eestis nii kuum olnud. Ega ka kunagi hiljem.

Kuu aja pärast toimusid esimesed taasiseseisvusjärgsed Riigikogu valimised. Valimisvõitlus oli äge. Kõik teadsid, et ollakse ajaloo murdejoonel ning nõudmised olid radikaalsed, vaidlused tulised. "Kiiresti tuleb läbi viia kõikide eestlaste arvelevõtmine ja Riigikogus vastu võtta põlisrahva kaitse seadus!" teatas Eesti Kodanik. "Alalise elamisloa saajate hulk ei tohiks aastas ületada 0,005 % Eesti elanikkonnast, kusjuures iga-aastases kvootides antakse eelistus soome-ugri päritolu inimestele!" nõudis ERSP. "Seab tulumaksu sõltuvusse laste arvust perekonnas!" lubas Isamaa. "Luuakse professionaalne Kuningriigi kaardivägi, mis tuleb toime igasuguse eriolukorraga!" kinnitasid kuningriiklased.

Ja siis olid veel nemad. Keskerakondlased. Enamikus olid nad endised rahvarindelased, nad liikusid tänaval vanade aegade mälestuseks endiselt ainult ketis kätest kinni hoides ning ka valimistel osalesid nad Rahvarinde nime all - kuigi neil juba oli oma erakond. Peaaegu aasta varem oli Savisaar ühel õhtul kuuldavalt neelatanud ja lõplikult leppinud, et demokraatias on palju parteisid - see tõdemus oli tema kaaskondsete sõnul tulnud aeglaselt ning mõjunud rängalt. Aga see tõdemus tuli. Savisaar asutas endagi rakukese. Kuid tema süda põksus veel Lauluväljaku kohina rütmis. Ta elas veel Rahvarinde ajas. Ja ta teadis, et Rahvarinde bränd veel müüb. Oli viimane aeg konverteerida see häälteks.

Rahvarindel ei läinud halvasti. Neil oli kolmas tulemus, kuigi vastas oli tõeline raskekahurvägi. Riigikogus sitsisid nüüd sellised eksemplarid nagu Jaan "Keisri hull" Kross, Marju "Lauristin" Lauristin, Uno Mereste, Kaido "Mul ei ole kama" Kama, Jüri Luik, Arvo Valton, Jüri Adams. Ühesõnaga, intellektuaalid. Mõned isegi kraadiga. Kui tuldi puhvetist lõunalt, takerdus alati kellegi kampsun toolinaela külge ja koridorid olid valget lõnga täis. Hiljem kogus selle lõnga Michal kokku ja sai endale päris oma kampsuni, aga see oli juba hoopis teine kampsun.

Aga ka Rahvarindel olid omad kahurid soolas. Krossile vastasid nad Kaplinskiga, Lauristinile Veidemannidega, Merestele Tõnissoniga, Valtonile Hindiga ja Adamsile Fjukiga. Ainult Jüri Luigega ei suutnud nad toime tulla. Keskerakond ei ole kunagi olnud noorte inimeste partei. Kui Reformierakonna lõhn on Hugo Boss, IRLil isamaaline kasemahl ja sotsidel proletaarne higi, siis Keskerakonna lõhn on naftaliin. Keskerakonna kogunemistel lendlevad õhus pintsakutaskutest välja roninud koiliblikad ja õhus leviteerib astmeline tolmupilv. Aga mis siis. Vanadus oli neil aegadel trump. Rahvarinde ridades said Riigikokku mehed ja naised, kellel olid võitluste armid näos. Nad tundsid asja. Nad olid targad ja kogenud. Nad olid näinud elu. Nad jagasid matsu ja nad jagasid matse. Nad ei kartnud konflikte, sest see oli vajalik. Riigi jaoks. Selline oli Keskerakond 1992. Selline oli Eesti poliitika 1992.

Ja siis lendasid peale tolad ja kaikamehed.

Millal see ikkagi juhtus? Millal jätsid targad inimesed Eesti poliitika ning lahkusid laevalt, mis vajus kiirelt kreeni, sest mahajäänud jooksid kõik ühte serva erakondade suvepäevadele? Millal võtsid Eesti poliitika üle klounid ja kirvenäod? Nad olid ju alati olnud, kuid alati ääre peal, mitte kunagi tsentrumis. Nad on Eesti poliitikat iseloomustanud, aga mitte defineerinud. Kuid siis kõik muutus. Ja esimesena juhtus see Keskerakonnas. Kui kunagi olid neil Kaplinski ja Tõnisson, siis nüüd on neil juhatuses poksiliidu tüüp ja abilinnapeadeks endine ment ja üks karateka, kellest linna peal räägitakse päris karme lugusid. Kunagi olid Fjuk ja Veidemannid, praegu on juhatuses madrus, kolhoosi töödejuhataja, telediktor ja piimandustöötaja. See on nende punt. Keskerakonna punt. Kui uued klemmid midagi näevad, mis neile meeldib, siis nad ei küsi, nad võtavad. Kui nad soovivad söögilauas soolatopsi, siis ei ütle nad "Palun, kas te ulataksite mulle soolatopsi", vaid nad annavad lähimale vastu pead ja panevad tema enda asemel jooksma. Nad on jõud ja Tallinn on nende 'hood. Toores jõud on nende stiil. Respect selle eest.

Ja siis veel klounid. Nende võimuvõtmine oli hiilivam, suured vateeritud punase ninaga sussid summutasid nende sammud. '95 ületas narride laev ekvaatori ning esimesena maandus uuel planeedil Mart Ummelas. Kuid see polnud veel läbimurre. Läbimurre tuli 2003. Kui saabus valimistejärgne hommik ja kojamehed riisusid tänavatelt kokku viimaseid õnneuimas keskerakondlasi, kaikus üle linnakese lehepoiste hüüd: "Tuus ja Lenk on Riigikogus!" Neid oli teisigi. Uskumatu oli saanud tõeks. Klounid olid kohal, et jääda.

Jah, klounid. Me kõik teame seda inimtüüpi. Nad kleepuvad kõigi erakondade juurde nagu näts sameti külge. Nad käivad kõigil partei üritustel. Nad teevad seal kümneid fotosid, nad ilmutavad need ära, trükivad välja ja täidavad kodus nende fotodega albumid. Ja hiljem nad vaatavad neid albumeid. Üritustel nosivad nad viinamarju, lasevad morsiklaasi küpsisepuru ja võidavad sellega uusi sõpru. Nad naeravad ebaloomulikult kõva häälega, paljastades oma veatud hambad. Neist ei sõltu erakonnas kunagi otseselt midagi. Neid ei valita kunagi juhtorganitesse. Aga neid on vaja. Klounid on asendamatud, kui on vaja kedagi, kes suhtleks vanamuttide ja kohtlastega. Klounid räägivad, mida sülg suhu toob, ja nad väljendavad mõtteid, mida salongis viisakas seltskonnas saab eitada, kuid tegelikult nopivad nad kõigi köögitüdrukute hääled. Nende jutt on random, iga kahe päeva tagant avavad nad puusatule, kuid parteil on neid vaja. Igal parteil on mõni säärane. Välja arvatud sotsid, kellel pole huumorimeelt. Reformierakonnal on Gräzin. IRLil on esikümme. EKREl on terve partei. Neid on vaja. Sest nad pole kaikamehed.

Kaikamehed on olnud surutud poliitika tumedasse alateadvusesse. Me kõik teame, et nad on olemas, ootamas kusagil, automootor soojas ja kurikad ning üks varumees pagasnikus, et esimese väljakutse peale kohale kihutada ning korrale kutsuda allumatuid harukontoreid, siduda kinni suurushullustuses siseopositsionääre või valada jalgupidi tsementi neid, kes on unes näinud, et kandideerib ringkonnas koos erakonna esimehega. Nad on olnud olemas ja me oleme seda teadnud. Erakonnad on lasknud neil möllata, sest igal consiglieril peab olema ka oma hitman. Meenutage Arto Aasa.

Klounid ei istu autos. Tapmishetkel on nad mõne proua juures ja räägivad midagi Moskva saiakeste kohta. Sest oma südames on nemadki kaikamehed. Ainult et kaikamehed nüansiga - nii mõtlevad nad ise. Nende kaigas ei ole see kurikas, mille Lillo oleks tahtnud läbi Meikari soolestiku tõmmata. Nende kaigas on oskus rääkida juttu, mis läheb rahvale otse hinge ilma ühegi tüütu filtrita. Nad on võitnud enda kätte rolli rääkida südamest südamesse, rustikaalselt, roppustega, võõraste ja teistsuguste vastu ning viie tuhande eurose alampalga poolt. Jah, nad on rahvamehed. Iga natukese aja tagant viskavad käsigranaadi üle õla. Ja nad on võtnud üle.

Millal see juhtus Keskerakonnaga? Kas Savisaar tahtis seda - ajada kaikameeste abil minema intelligentsemad inimesed? Võimalik. Kuid räägitakse, et tal pole enam ammu kellegagi rääkida. Savisaar loeb meeletult, kogu ajalooalane kirjandus on tal läbi loetud nädala jooksul pärast ilmumist. Ta loeb filosoofiat ja luuret, lausa neelab raamatuid, aga kellega sellest kõigest rääkida? Pole ju kedagi! Võib-olla ta ikkagi ei tahtnud, et asjad nii läheksid. Aga nad läksid. Keskerakond, kuhu kunagi kuulusid Tõnisson, Oviir ja Kaplinski, kuuluvad täna Priit Toobal, Viktor Vassiljev ja Lauri Laasi. Ja vuntsid, mille külge on kleebitud Taavi Aas, kes nende küljest kipub kogu aeg lahti tulema. Nad võivad olla siiani justkui marginaalid. Nad võivad olla erakonna nimekirjas alles neljandas kümnes. Aga kaikamehed ja klounid on need, kes defineerivad kogu Keskerakonna tänase seisu. Nad personifitseerivad ühe partei allakäiku kõige reljeefsemalt. Nemad - kaikamehed. Või siis klounid. Neil õnneks kurikaid ei ole. Kui nad tahavad soola, ütlevad nad naeratades: "Palun, naised, ulatage härrale soola." Aga kummast otsast sool välja käib, seda nad juba enam ei tea.

11. august 1992 oli Eesti ajaloo kuumim päev. Õhus oli äikest. Ja siis, korraga, vähem kui mõne tunniga, langes temperatuur kümme kraadi. Kuum õhumass ei jäänud püsima. Järgmisel päeval oli ta juba idapiiri taga.."