NO99 "Savisaare" blogi. Millal see juhtus (4)
9. sissekanne

Teater No99 toob välja muusikali «Savisaar».

FOTO: Kultuurikava.ee

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine. 

Avaldatud pühapäeval, 18. jaanuaril

"Oma elu jooksul sai ta hakkama oluliste asjadega. Ta parandas suurema osa riigi elanike elujärge. Ta muutis minu rämpsust ja rottidest küllastunud linna meeldivaks, rohelust täis, õitsvaks kohaks." See on sotsi unistus. Nii võiksid tema arust olla asjad ideaalses maailmas. Sest ta on seda näinud. Ühes kohas ühel hetkel maailma ajaloos on see juhtunud. Too sots nägi seda. Ta oli ise kohal. Väike sots istus ühe suurlinna äärekividel ning vaatas, mõlemad silmad võrdselt suured (sest sotsil on alati kõik võrdne), kuidas linnakesse ratsutas kangelane, kes laskis rotid ämbritesse toppida ja vihmaveetorudesse jasmiinipõõsad istutada. Ühtlasi valas ta tsemendi sisse kohalikud ametiühinguliidrid, ehitas keskpargi asemele büroohoone ja vabastas loomaaiast kõik loomad, sest tema jaoks oli kõige tähtsam vabadus. Selle kangelase nimi oli Margaret Thatcher. Uhkelt ratsutas ta mööda väikesest sotsist, kes suurte võrdsete silmadega talle alt üles vaatas. Margaret vaatas tema poole, kuldsed naelad kannustamas miinimumpalgaga hobust, ja väike sots märkas, et Margareti parem silm oli suurem kui vasak. "Parempoolne," mõtles väike sots, ja minestas vaimustusest. Tema taskust veeres välja viimane münt, mida sellest hetkest peale pole enam keegi näinud.

Võib-olla juhtus see just tol hetkel. Aga võib-olla juhtus varem. Lein võimendab tundeid ning kui Thatcher suri ja staarsots Abdul Turay talle südantlõhestava järelkarjatuse kirjutas, sõnastas ta võib-olla tunde, mis sotside südames oli ammu tuksunud. Nad olid väsinud sotsialismist. Nad ei tahtnud rääkida enam pässide ja jorssidega. Milleks enam Marati velvetpüksid, kui Ojuland õitseb Guccis. Nad ei tahtnud reeta oma ideid, aga nad tahtsid facelifti. Sotsid teadsid, et nad on empaatilised ja nutikad, aga et nad on koledad. Nad nägid välja vaesed. Esimese asjana kästi Nestoril vahetada tossud uuemate kingade vastu ja kanda kingi korraga mõlemas jalas, mitte vaid üht tossu, nagu Nestor seni kokkuhoiu mõttes oli teinud. Mikseri juukseid ei lõigatud enam supiköögist varastatud poti järgi, vaid lubati poisile tema elu esimene luksus: taha lõigati vasakpoolseid solvav paremale viltu rant. Padaril paluti ülikonna alt tunked ära võtta ja Lauristinile osteti sünnipäevaks mootorratas, kuigi tema oli tahtnud second-hand prillitoosi. Sotsid teadsid: alati on süüdi olud. Sisemuse määrab ära välimus. Ja nad teadsid, et kui osta Saarele lühkarite asemel esimesed võrdse säärepikkusega püksid, muutub ka nende - sotside - sisu. Sest nad tahtsidki seda.

Sotsid ei räägi enam kõigiga. Nad räägivad nendega, kellel on enam-vähem. Nad räägivad keskklassiga. Nad tahavad, et kõik oleksid nagu keskklass. Vaesed võiksid juba olla nagu keskklass. Ja rikkad võiksid samuti maanduda keskpärasuse platoole. Pärast 20 aastat talveund otsustasid sotsid ka selle nimel tegutseda. Nad läksid Ossinovski juurde ja palusid osa rahast endale anda. Ossinovski andiski, ja ostis kauba peale kõigile sotsidele elu esimesed lipsud. Ärge mõistke valesti - probleem ei ole selles, et Ossinovski sotse toetab. Tema poeg ei ole minister isa tõttu. Ja kui ka oleks, mis siis? Kui Maret Maripuu võis olla minister tänu sellele, et Ansip unustas õigel hetkel fooliumist mütsi pähe panna, siis miks ei võiks olla Ossinovski? Võib. Aga probleem on selles, et sotsid võtavad seda raha jälle ja jälle. Nad ei suuda sellest loobuda. Neile on seda vaja. Siiani oli parteid ülal peetud Statoili boonuspunktide eest, aga nii võimule ei tulda. Vaesusest ei tohi sõltuda. Ja vaestest ei tohi sõltuda. Sotsid teadsid: võimule saamiseks tuleb võitlusvälja laiendada. Tuleb ette võtta normaalsed inimesed, mitte Saepuru Sass ja kurjad mehed väikelinnadest. Agulist tuleb minna linna keskväljakule, põllu äärest Kalamaja kohvikutesse - sinna, kus liiguvad kõik need, kes valivad ka kõiki teisi parteisid.

Kui sotsid nüüd ütlevad, et kõigi erakondade programmis on sotsiaaldemokraatlikud ideed, siis räägivad nad vaid poole tõest. Sest tegelikult on kõigi teiste erakondade ideed jõudnud hoopis sotside programmi. Võistluse "Kes suudab nimetada kõrgeima miinimumpalga" nad juba kaotasid, sest entukatena ütlesid oma numbri esimestena. Nende sotsiaalse kaitse programm suudab kokku lugeda viis punkti, millest üks lubab kõigile ilusamaid hambaid (tõsi, lubatud summast piisab vaid niidi ja uue ukselingi jaoks) ja teine panna inimesed vähem jooma. Joomise põhjusega sotsid ei tegele. Nende tööturu punkt koosneb poolteisest reast (sh viis sidesõna) ja see lubab suurendada töötajate turvalisust, kui nad lahti lastakse. Aga mis saab neist, keda ei olegi kusagilt lahti lasta? Mis saab neist, kellel on sitt töö? Asi ei ole siinkohal selles, et sotsid ei kõnele spetsiifiliselt "vaestega". Ehk on see isegi hea, sest kellele meeldiks, kui talle "vaene" öeldakse? Kunagi võib-olla väikesele sotsile meeldis, kuid enam mitte. Nüüd on ta näinud juba Margaret Thatcheri silmi ja kaugelt ühe mündi läiget. Asi on selles, et sotsid mängivad samade instinktide peale nagu kõik teised. Nad kasutavad vana head taksojuhi-mõõdikut: nad sisendavad taksojuhisse usku, et see, mis ta teeb, ei ole okei. Ta peaks elama teistmoodi. Paremini. Rikkamalt. Elama nagu keegi teine. Tema hambad peaksid olema võrdses reas (sest võrdsus on sotsidele endiselt oluline) ja pagasnikus peaksid tal olema liisinguga ostetud villased sokid, millega suusatama minna. Sest sotside programmi tähtsuselt viies punkt on "Sport". "Keskkond" on kümnes. "Regionaalareng" kolmeteistkümnes. See kõik on loogiline. Sest millise erakonna jaoks veel on sport sama defineeriv kui sotsidele? Ahjaa. Muidugi. Reformierakond. See parempoolne partei, kellega sotsid on valitsuses. Ja kas kellelgi meenub mõni põhimõtteline vastasseis nende vahel? On mõned isiksuslikud naginad. Väheke tülitsetakse selle nimel, kui suur osa majandusest täpselt tuleks riigi kätte võtta. Kuid muidu on okei. Neil sujub. Väike sots tõuseb, klopib püksisääred puhtaks, ja vaatab imetlevalt valimisvõidu poole kappava hobuse tagumikku. Ta tahaks ise selles tagumikus olla.

Millal see juhtus? Millal kaotasid sotsid oma näo ning hakkasid olema nagu kõik teised? See oli partei, mis mõtles kunagi suurelt. Nad vaatasid ühiskonda tervikuna. Mitte kedagi ei unustatud. Nad said valimistel sageli kitli peale, sest nende ettepanekud ei läinud korda enamusele. Enamus tahtis saada ruttu rikkaks ja liisinguga maja püsti. Aga sotsid jätkasid jonnaka järjekindlusega oma sotsialismi-rida. Nüüd on ajad teised. Nüüd minnakse ära. Elatakse võlgu. Ollakse hädas. Nüüd võiks olla sotside hetk. Ning just nüüd langetavad nad oma punased täägid ja teevad selle asemel ühe eeslinna-cappucino. Aga võib-olla ongi nende hetk. Võib-olla sotsid võidavadki. Kuid kelle partei nad siis on? Keskklassi partei. Nagu kõik teised.

Millal see juhtus? Kas siis, kui sotsid võtsid endale ülejooksikud? Sest sotside esikakskümmend on halastusnimekiri. Siin on endiseid rahvaliitlasi ja endiseid reformierakondlaseid. Siin on inimesi vabakonnast ja Keskerakonnast. See seltskond on kirju. Kuid kirjul seltskonnal ei ole kunagi julgust. Neil on ainult huvid, kuid mitte kunagi ideed. See ongi sotside probleem. Nende julgus kõmiseb õõnsalt juba praegu. Hetkel, mil ajastu on arg, võiksid nad välja pakkuda tõeliselt julgeid ideid. Neid, mis tõesti muudavad midagi, sest hädalisi on palju. Alustades palgavaestest ja lõpetades venelastega. Tõsi, kummagi kategooria seas ei ole Ossinovskit. Ossinovskil läheb hästi. Tema toetatav partei toobki ehk võidu koju. Koju, mille ees on roosihekk, aiapäkapikud ja kulda valatud Margaret Thatcheri ratsamonument, Nestori vanad tossud kapjade otsas.

Tagasi üles