Raul Keller vestleb Kaarel Kurismaaga

Vanameistrid Kaarel Kurismaa näituse avamisel. Fotol vasakult Erkki-Sven Tüür, Kiwa, Kaarel Kurismaa, Sven Grünberg Foto: Erakogu

Neljapäeval, 22. jaanuaril kell 18 toimub Kaarel Kurismaa artist talk tema näitusel "Väike masin ja sõbrad" Vabaduse galeriis. Kaarel Kursimaaga vestleb Raul Keller, tekste loeb Sulev Teppart.

Kaarel Kurismaa (1939) on vaieldamatult Eesti kineetilise kunsti kõige järjekindlam viljeleja, edendaja, arendaja. Ehk siis meie kineetilise kunsti isa. Aga niisamuti nagu ei kehti Kurismaale füüsiline vanus, ei kehti ka välja teenitud “suure isa” positsioon. Kaarel Kurismaa on elav ja arenev kunstnik, tema kunst, ka see, mis on loodud enam kui kolm-nelikümmend aastat tagasi on elav ja aktuaalne ka praegu. Seda võis igati näha ülemöödunud aasta lõpul ja möödunud aasta algul Kumus eksponeeritud  helikunsti näitusel “Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku”. 

“Sünkroonist väljas” näituse kataloogis kirjutab väljapaneku üks kuraator Ragne Nukk: “Kurismaa tööd ei allu enamasti rangele mõistuslikule tõlgendusele. Mängulisus ja absurd on tema kirjeldamisel juba kulunud sõnad, ent sugugi mitte anakronistlikud. /---/ Kurismaa mäng on süütu ja spontaanne, mida ei tasu võtta pealiskaudselt: see toimib alateadlikult ventiilina erinevatele pingeseisunditele ja õnnehormooni genereerijana. Ta suudab tekitada vaatajas parajal määral kiindumust objektidesse, mis korraga nii äratuntavad kui tundmatud, masinad ja mänguasjad, leiutised ja kunstiobjektid.” Mängulisus ja absurd on kindlasti ka “Väikese masina ja sõprade” võtmesõnad, kunstnikku iseloomustaksin selle väljapaneku valguses eksistentsialisti ja ka romantikuna.

“Väikese masina ja sõprade” algab küll tagasivaatega minevikku  – väljapaneku varaseim töö “Roheline tuul” on 1985. aastast –, kuid enamik kunstniku liikuvatest-häälitsevatest masinobjektidest on valminud 2013. ja 2014. aastal, ikka koostöös elektroonikameistri Härmo Härmi ja kujundaja Mari Kurismaaga.

“Väike masin ja sõbrad” on terviklik lavastus. Kõige parem on seda lavastust vaadata üksinda, lastes Kurismaa objektidel endast läbi tungida ja ennast kaasa viia, samastuda Kurismaa kodustatud, väikeste inimlike esemete maailmaga. Kuid mitte ainult mitmest ajastust ja vaimsusest kantud kodune, kodustatud stafaa? - tuvid, lapsefiguurid, lambid, kapid, tordialused ei loo lavastuse atmosfääri, vaid ühtesulavad tempereeritud helid, ülimaitseka koloriidiga seinatahvlid, sordiini all valgus ja kunstniku enda tekst “Väike masin II”, soojalt eneseirooniline, kõrvaltvaatav kirjeldus.  Kõik kokku on imeilus, mahendab meeli, “genereerib õnnehormooni”, kuid sellesse ideaalpilti on Kaarel Kurismaale nii omaselt kirjutatud sisse vaevumärgatav ebakõla, nukralt ettevaatlikuks tegev noot. Kaarel Kurismaa on esteet, aga temas on väga arenenud ka eetiline hoiak. Ta ei suuna, noomi, loe moraali ega kontrolli, ta toob vaataja oma maailma ning kui vaataja on avatud meeltega sõber, saab ta ise aru.

Näitus on vaadata 27. jaanuarini.