NO99 "Savisaare" blogi. See polnud mina!
12. SISSEKANNE

Teater No99 toob välja muusikali «Savisaar».

FOTO: Kultuurikava.ee

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine.

Avaldatud teisipäeval, 20. jaanuaril

 

Freudian slip on siis, kui keegi ütleb või teeb midagi, mis pealtnäha on viga, apsakas, häire, kuid tegelikult paljastab ütleja või tegija tegelikud mõtted. Kui eile ässas Reformierakond oma tutika bussiga, millel on stabiilsust hoidev Ligi-nimeline kiirusehoidik, Ansipi-kujuline lõhnatu lõhnakuusk ning konditsioneer, spetsiaalne prolevaba lõõgastusnurk ja privaatne sektsioon ämma ja tema Rõivase jaoks, siis oli see Freudian slip. Kogemata pressis end erakonna alateadvusest välja partei tõeline, loomalik, allutamatu alge. Seda alget ei ole suutnud taltsutada isegi mõnus Michali kampsa ega tross Pronkssõduri kaela ümber. Reformierakond ei ole rahvapartei. Reformierakond ei ole kõigile. Reformierakond on vähestele väljavalitutele, kes mahuvad kõik ära ühte bussi. See alge on ära peidetud alateadvuse kihistustesse, Rein Langi veinikeldrisse, pimedasse ja süngesse paika, kuhu toob valgust vaid väike vapper rattas jooksev orav, kes käivitab üht dünamot. Ainult tema ja Lang mäletavad veel päris algust. Aega, mil öeldi julgelt, et värk käib eliidi nimel. Et paremad inimesed ongi paremad. Ja et kõige tähtsam on inimese vabadus. Joodi konjakit, aga mitte kama. Kuulati Frank Zappat, aga mitte Jüri Homenjat. Aga oravake tunneb end üksinda. Isegi Lang käib siin keldris üha harvem. Tõeline Reformierakond on unustatud, taltsutatud, surutud alateadvusesse. Kuid ta pole tapetud. Üks Freudian slip - ja ta on korraks taas olemas, ere nagu komeet, valgustamas oma pikka ajalukku ulatuvat saba. Et siis taas kustuda - järgmise korrani.

Reformierakonna reaktsioon slipile oli tüüpiline. Kui inimene käitub hetkeks nii, nagu ütleb tema loomalik alateadvusesse surutud impulss, tema tegelik mina, tema poliitiline id, vabandab inimene kohe: "See polnud tegelikult mina. See oli keegi teine." Mida ütles Reformierakond? "See polnud meie. See oli projektijuht Hannes." Seda nimetatakse poliitikas Nukitsamehe-efektiks - ära võta slippi omaks, vaid pane tanki üks väike metslane.

Reformierakonnal on sageli slippe. Nende tungid on rohkem alla surutud kui kellelgi teisel. Rohkem kui ükski teine erakond peavad nad täna olema miski, mida nad tegelikult olla ei taha. Aastaid tagas karjusid Peep Aru ja Toomas Tein linnatänaval: "Antropovit! Antropovit!" Antropov oli politseidirektor. Aru oli Aru ja Tein oli ka Aru. Aga nad olid aru kaotanud. Nad olid purjus. Ja sel hetkel tungis neist välja pseudoliberaali ürgne kutse - nad nõudsid kordnikku. Nad tahtsid korda. Nad tahtsid võimu. Nad tahtsid, et kui saluunis puhkeb tüli, ratsutaks linnakese šerif nende vile peale kohale. Ametnike sundparteistamine on selle lahja loputusvesi. Reformierakonna tõeline, alateadvusesse surutud iha on pilt, kui peakordnik jalutab mööda linnakese ainsat, joonlaua järgi tõmmatud tänavat, vaadates kõikidesse akendesse, kontrollides, kas laual on ikka sinimustvalge sepik. Reformierakond ei öelnud seda avalikult. Kuid Freudian slip päästis selle välja. Ja reaktsioon? "See polnud tegelikult mina. See oli alkohol."

Kuid Freudian slippe ei tee ainult Reformierakond. Samasugune slip oli ka Laari püssilask Savisaare pildi pihta. See polnud isiklik vaen. See oli eraldusjoone tõmbamine. See lask oli põhimõtteline. Ühele poole seda lasku jäi isamaalisus, mis kaitseb ennast relvaga. Teisele poole jäi Rahvarinne, mis tutistab vaenlast lauluga. Ühele poole jäi esimene vabariik, teisele poole Keila-Joa lukssuvila. Kui Laar esimest korda peaminister oli, keeldus ta valvuriputka ehitamisest oma koduõue, sest see oleks olnud nõukogulik. Ta tahtis tõmmata piiri. See tahe oli kompromissitu, sünge, loomalik, kuid poliitiliste kompromisside tõmbetuultes oli ta pidanud seda varjama, selle maha matma. Kuid sel hetkel lasketiirus enam mitte. Laar tõstis püstoli. Kuul, mis hakkas lendama Savisaare pihta, ei olnud tema lask. See oli IRLi Freudian slip.

Ja reaktsioon? "Seda ei teinud mina. Seda tegi Nuki. Ma ei saa rohkem rääkida, telefon sai täis."

Freudian slip oli ka Jürgen Ligi "sisserännanu poeg". Tõnis Lukase "mugavuspagulane". Urve Palo riigistamisunistused. Kui te tahate teada, mida parteid tegelikult tahavad, mida nad tegelikult mõtlevad, kus on nende tegelikud ihad, siis otsige nende Freudian slippe. Kõik muud skandaalid on vaid skandaalid. Kuid Freudian slipid on tõde. Ja ühe mehe jaoks kohutav tõde. Sest slipi hetkel kattub ühes pealinna kontoris väike projektijuht Hannes külma higiga. Ta teab, et lõpp on lähedal.

PS Ja Keskerakond? Keskerakond ongi puhas Freudian slip. Keskerakonnal ei ole alateadvust. Neil ei ole allasurutud tunge. Nad ei varja midagi, nad ei ahista ühtegi oma impulssi, nad ei loorita oma ihasid. Tramm "Moonika" on nende id, ego ja superego koos, kaunistatud kahe kuratliku sarvega. Kui teadvus on mantel, siis Keskerakond valitseb, vooder pealpool ja kõigile näha. Kui keskerakondlane heidab diivanile muret kurtma, jäävad psühhoanalüütikud magama. Ja maniakid ärkavad.

Tagasi üles