Arvustus: Claire imedemaal

«Võõramaalane» Foto: Raamat

ARVUSTUS

Diana Gabaldon 

«Võõramaalane»

Inglise keelest Lauri Vahtre

Varrak, 447 lk

 

Õigust räägivad, kes ütlevad, et raamatu headus on esimese kümmekonna leheküljega tabatav. Kui ikka on lootusetu, pole mõtet edasi pingutada. Võib muidugi ka väita, et küsimus on lihtsalt sobivuses. Mehed-naised pidid kah mingi hirmus lühikese ajaga ära otsustama, et kas üldse.

«Võõramaalasega» kas maailma otsa või võõrale maale, pea ees ja mõtlemata. Aitas paarist leheküljest, et rasvunud kõutsi kombel kurisema hakata. On varemgi häbitult kiideldud, kuidas hea naistekas on üks väga hea raamat ja üldse mitte põlastav väljend. Jäädakse siiani kindlaks.

Hüva, see teine lehekülg oli tõlkija nimega. Kes sügavasti lugupeetud – ehkki ma tema poliitiliste vaadetega üldse nõus pole – Lauri Vahtre juhtub olema. Oleks ju mõeldamatu, et tubli Lauri võtnuks tõlkida mingi kahtlase produkti, kus karglevad ringi meestenäljas libaharidusega karjäärimõrrad? Hüüdkem üksmeelne «ptüi» isegi sellise albi mõtte peale, mehed-vennad!

Muhe ja vahvaid tegelasi täis on see lugu kohe otsast peale. Paistab nõnda, et legend Šotimaast, mille vist Walter Scott püsti pani, on visa kaduma. Paistab, nagu ei juletaks sinna ikka veel hästi minna, vähemalt mitte inglismannid. Ilus maa, aga kahjuks nende va šotlastega asustatud. Üks käinud sõber mõtles kord pikalt, kui küsiti, et mis see Šotimaa on: kõigil, ka karsklastel ja taimetoitlastel, on alati viskit kodus ja kilt kapis. Lisaks hulk täiesti mõistetamatuid kombeid, meeletu uudishimu, kirg kõlakate vastu, olgu need tänased või tuhat aastat vanad, viimasel juhul on need väärtustatud legendideks, komme ennast unustades minna poolelt sõnalt üle täiesti arusaamatule murrakule.

Britannia setud. Kergelt naeruväärsed, aga igaks juhuks naerda ei tasu. Mine hulle tea, kes kõigi mitteomade kohta kergelt halvustavaid väljendeid tarvitavad. Sassenach  või mõtsig, ühed võikad sõnad mõlemad.

Sellise kandi valivad siis noored 1945. aasta teises pooles sõjaväsimusest puhkamiseks, teineteise taasleidmiseks ja lapsetegemiseks. Kuni kohalikud kummitused vahele tulevad, plaanid kihva keeravad. Eksib noor naisterahvas valel ajal valesse kohta, ja sipsti aastas 1743! Lihtsalt kaob ära.

Kes tahab, võib seepärast raamatut ka ulmekana võtta, aga igasugu imelikud kohad, kuhu tark ei lähe, on ka siin maal olemas. Ilmselt igal pool. Ega «Alice Imedemaal» tühja kohta kirjutatud.

Aastad tagasi läinud, aga jälle need šotlased platsis, keda tsivilisatsioon veel vähem kammitseb. Demokraatiast pole mühakad ammugi kuulnud ja lugu läheb tõsiselt lõbusaks. Kuidas tüdruk arvab end filmivõtetele sattunud olevat, siis eriti unustatud maanurka, aga lõpuks jääb uskuma, hakkab kohanema. Ega ole üldse mingi papist tüdruk. Sõja õena läbi teinud, pea otsas, käed küljes, mõistab ka 18. sajandi haavu lappida, mis kaasaegsetes hirmusegast austust tekitab.

Siinkohal korra mõeldi, et miks just 1945. aasta piiga ajas tagasi visata. Koomuskim olnuks ehk 1990. aasta lauajalg – raamat on algselt ilmunud 1991. Pikaküüneline poliitkorrektne projektijuht keset karvaseid mässulisi, vaat, oleks veel nalja saanud. Ehkki kui vähegi ajaloolisest tõest kinni hoida, sihuke poleks 1743. aastas poolt tundi vastu pidanud. Temaga polnuks kellelgi miskit peale hakata.

Claire peab vastu, käed-jalad tööd täis. Kibe mässuõhutamise aeg ju, inglased tahavad tapmist, metskuldid küttimist, viski joomist, sugulused seletamist, virvarr missugune. Poisid tükivad ligi, oma kohmakal valgustusajastu moel, mis tütarlapsele veidi hämmingut, aga ka rohkelt rõõmu võib tekitada. Jutt jookseb lobedalt, et kahju lehte keerata, liiga ruttu tundub otsa saavat.

Õnneks on raamatule otsa tehtud teine osa veel ja kui mulle seda mahategemiseks ei anta, hakkan kõigepealt nutma ja siis lähen kohalikke ajarännu kohti otsima, vaat nii!