Arvustus: Iisraeli suurkuju raamat armastusest ja sõjast

Kaader Ari Folmani rahvusvahelist kuulsust kogunud joonisfilmist «Valss Bashiriga». Foto: Kaader filmist

ARVUSTUS

David Grossman

«Maailma otsa»

Tõlkinud Kalle Kasemaa

Varrak, 2014

696 lk

 

​«Ausalt öeldes tunnen ma sageli, et sõnad ei suuda enam õuduse müürist läbi tungida. Raske on kõnetada teise inimese südant, kui ümberringi lastakse inimesi õhku ja kistakse lapsi tükkideks. Sellistel hetkedel tahaksin ma kirjutamise ajal tormata läbi tänavate ja röökida.»

David Grossman, esseekogu «Surm kui elamise viis», 2003

Alustasin seda lugu Jeruusalemmas novembripäeval, mil kaks araablasest terroristi tapsid Jeruusalemma Har Nofi sünagoogis hommikupalve ajal kirveste ja nugadega neli rabi ning vigastasid veel mitut inimest. Võime ju korrata, et kirjandus peaks poliitikast distantseeruma, ometi sõltub vahel poliitikute otsustest ja tegevusest nii kirjaniku kui ka lugejate elu ja surm, armastus ja vihkamine, õnn ja õnnetus. Tunne, et kirjanik julgeb minna oma loominguga sügavale selle sõltumise sisse, on omamoodi katarsis.

Samas tean vähe nii tundlikke ja liigutavaid raamatuid armastusest ja peresuhetest, kui seda on «Maailma otsa». Romaanis jooksevad paralleelselt kolm ajatasandit: Ora, Ilani ja Avrami noorussõpruse lugu, sündmused Yom Kippuri sõjas (1972) ja tänapäev (romaan on kirjutatud 2003–2008). Avram langeb Yom Kippuri sõjas egiptlaste kätte vangi, teda piinatakse jõhkralt ning naastes on temast nii psüühiliselt kui füüsiliselt järel vaid varemed.

Kuid just Avramiga juhtunu on sõlmituseks edasisele: Ilani parandamatule süütundele, mis ajab ta kodunt lahkuma, ning «patulaps» Oferi sünnile, mis on omal kombel ülemlaul nii Avrami kui ka Ora elujõule ja -janule.

Kolmas tasand algab stseeniga, kus Ora saadab oma poega Oferit operatsioonile Läänekaldal. Meenutuseks: 2000 algas teine intifada, mil Iisraelis pandi toime mitu terrorirünnakut kuus; Jenini põgenikelaagrit pidas Iisrael terroristide kasvulavaks ning aprillis 2002 toimunud ohvriterohke armeeoperatsioon seal on üks kõige rohkem kritiseeritud sündmusi Iisraeli poliitikas.

Nii näeksime Ora elu ja armastus(t)e lugu nagu läbi prisma, millel on Iisraeli ühiskonnas märksa sügavam tähendus, kui me oma kultuuriruumis harjunud oleme: sõjaline konflikt ja sõdur.

Sõdurkangelase kuju oli Iisraeli riigi algusaegadel tohutu tähtsusega rahvusliku identiteedi kujundamisel. Sõdur, kaitsja, riigi looja, «sabra» (Iisraelis sündinud juut) vastandus nii holokausti õudustele kui ka diasporaas elavate juudi kogukondade nõrkusele ja hajutatusele; haaravalt kirjeldab seda arhetüüpi näiteks Amos Oz oma autobiograafilises romaanis «Tale of Love and Darkness».

Kuid huvitav on just selle kujundi areng viimastel aastakümnetel, mil Iisraelis on üha rohkem rahule ja lepitusele suunatud liikumisi. Sajandivahetusel kerkis esile loovinimesi, kes rõhutavad just sõduri ja armee inimlikku poolt; neile sekundeerib sõjaväelaste liikumine Breaking the Silence, mis julgustab sõdureid avalikustama oma elamusi ja üleelamisi Läänekaldal ning Gazas.  

Minu jaoks kõlasid «Maailma otsa» lugedes taustal kaasa kaks teistest kunstižanritest pärit teost: Iisraeli kultusfotograafi Adi Nesi (snd 1966) pildid ja Ari Folmani rahvusvahelist kuulsust kogunud täispikk joonisfilm «Waltz with Bashir» («Valss Bashiriga»). Nesi fotodel kujutatakse Iisraeli sõdurit ilma igasuguse dramatismi ja jõuapoteoosita: see ei ole ülemlaul ega võidumarss, vaid pigem nukravõitu mõtisklus. Adi Nesi tuntuima foto («Allkirjata», 1999) kohta, mis on selgelt da Vinci «Viimsest õhtusöömaajast» inspireeritud, kirjutab kunstiteadlane Yigal Salmona: «Seostades uue testamendi võtmestseeni Iisraeli reaalsusega, teeb Nes poliitilise avalduse eneseohverdusest ja kohuse täitmisest. /---/ Nagu Jeesuse apostlid, nii kehastavad nemadki jõudu ja ideed, mis on suurem kui nad ise. Nad on keerulise poliitilise ja rahvusliku reaalsuse ohvrid, mille üle neil puudub kontroll; nad on potentsiaalsed ohvrid sõja altaril. Kuuliaugud seintes, sigaretisuits ja pooleldi söödud õun on kaduvuse sümbolid, mis meenutavad meile, et see võib tõesti olla nende viimne õhtusöök.»

Iisraeli filmilooja Folmani «Waltz with Bashir» (2008) tegeleb autori mälestustega 1982. aasta Liibanoni sõjast, mil ta üheksateistaastase ajateenijana oli tunnistajaks Liibanoni falangistide massimõrvale Sabra ja Shatila palestiina põgenike laagris. Täiskasvanuna avastab Folman, et ei suuda sellest ajast mitte midagi meenutada: tohutu pinge, hirm, kaitsetuse- ning süütunne on surunud toonased sündmused aktiivsest mälust välja ning mingi pilt tekib alles oma mälestuste kõrvutamisel teiste Liibanonis teeninud sõduritega.

Folmani filmist jääb kõlama mõte, et ajaloos ei ole lõplikku tõde: ajaloo panevad kokku selles vahetult osalevad inimesed, kuid üheksateist aastat on liiga õrn iga, et sellise raske katsumusega toime tulla. Mälestus sellest filmist on tume ja kontrastne, samas nägemuslik, segane ja pahaendeline.

Grossmani romaani õhustik haakub otseselt nende emotsioonidega. Lisaks hirmule poja elu pärast kardab peategelane Ora ka seda, millisena ta tagasi tuleb. Mida on ta näinud, teinud ja kogenud. «Meil oli kakskümmend head aastat; see on meie maal juba häbematus, eks? /---/ Kuidagi läks meil õnneks see üle elada, ilma et midagi tõsist oleks juhtunud, ilma sõjata, rünnakuta, raketita, granaadita, kuuli või pommita, lõhkelaenguta, snaiperita, enesetaputerroristita, lingukivita, pussnoata, küünteta. /---/ Kakskümmend head aastat. Kuni see meid kätte sai,»  kirjutab Ora (lk 335).

«See» on päev, mil Ora tunneb, et «olukord» – the situation, kõigile iisraellastele mõistetav koodnimetus – on astunud tema ja armeeoperatsioonilt naasnud poja vahele. «Oferi pilk oli kalk metall, huuled terastraat, tema pöetud pea külm tulekera; Ora kohkus tagasi tema tugevuse, tema karmuse, veel enam tema võõrapärasuse ees, ning ta pöördus sõna lausumata minekule.»

Kriitikud nimetavad romaani «Maailma otsa» Grossmani kõige võimsamaks teoseks. Tinglikult võib tema senise loomingu jagada kaheks: psühholoogilised teosed, nagu dostojevskilikult kirglik holokaustiromaan «See under: Love» (1989) ja elegantne, poeetiline armastuslugu «Be My Knife» (1998); teiselt poolt valusad, vastutustundlikud esseeraamatud Iisraeli poliitilisest reaalsusest «The Yellow Wind» (1987), «Sleeping on a Wire: Conversations with Palestinians in Israel» (1992) ja «Death as a Way of Life: Israel Ten Years after Oslo» (2003). «Maailma otsa» mõjub omal moel nende sünteesina, ja just see loobki kohati lausa painava pingelisuse.

Lõpetuseks: kogu selle temaatikaga on David Grossman isiklikult ja perekondlikult väga valusal moel seotud. Sellest annab ta lugejale teada lühikeses märkuses raamatu viimasel leheküljel, ja see muudab tegelikult kõik. Grossmani viimane raamat «Falling Out of Time» (2014) on pisut unenäoline, samas filigraanselt täpsete joontega mõtisklus vanemate leinast hukkunud poja pärast, mis tundub lausa sõrmeotstega puudutavat lugeja hinge. Raamatu eelviimasel lehel on sõnad: «Ta on surnud, ta on surnud. Kuid tema surm, tema surm ei ole surnud.»