Võitlus sortsidega

D'Angelo Foto: Kuvatõmmis

D’Angelo and the Vanguard

«Black Messiah»

Hinne: 5

RCA

Nullindate keskpaiku ilmus ajakirjas Spin lugu sellest, kuidas keegi hea inimene otsustas avalikkuse eest kadunud ja suhteliselt põhja käinud neo-souli-staar D’Angelo Antigua saarele võõrutusravile kupatada – kliinikusse, mida pidas Eric Clapton. Hea inimene kirjeldas olukorda, mis talle D’Angelo kodus avanes, järgmiselt: «Igal pool olid pudelid, igast pudelist, kus veel midagi oli, püüdis ta ka käigu pealt rüübata, sest muidu ei saanud riideid selga.»

Kui lõpuks pärast mitmepäevast hilinemist ja suuri takistusi ( hotellitubade baarikapid) päikeselisele Kariibi mere saarele jõuti, hakkas D’Angelo kohe tagasimineku võimalusi organiseerima. «Ja see oli mees, kes mõni aasta tagasi ajas kõik maailma naised hulluks videoga loole «Untitled ( How Does It Feel)», mis näitas meile alasti D’Angelot higistamas,» ei jõudnud see inimene ära imestada.

14 aastat on möödunud D’Angelo eelmisest meistriteosest «Voodoo» ja ega lootused sellises olukorras heaks plaadiks millegipärast olnud väga suured, sest liikusid ju ikka jutud, kuidas laulja ennast kokku ei suuda võtta. Aeg-ajalt ilmusid netti ka lõigud mingisugustest jam-session’itest, aga neid oli kurb kuulata.

«Black Messiah» oli mulle esimesel kuulamisel samuti pettumus. D’Angelo eriline, peenikese falsetiga, ent äärtest rebitud ja delikaatselt füüsiline hääl, milles on leida jälgi Prince’ist, Al Greenist ja kindlasti kellestki veel, kuid mis on siiski väga tema enda oma, oli justkui olemas. Kuid tundus, et selle taga pole hinge, seda õiget tahtmist. Et he’s got no soul. Et alkohol ja narkootikumid on temast hinge välja imenud ja peenikest piipu mööda taevasse suitsetanud.

Ajal, mil mina olin mingis mõttes ootuspäraselt, kuid sellegipoolest mitte vähem pettunud, et mu suur lemmik on teinud viletsa plaadi, tundus muu maailm võtvat musta messiat vastu avasüli. Ka mõjuka väljaande Village Voice 2014. aastat kokku võttev kriitikute küsitlus hindas selle aasta parimaks plaadiks. Otsustasin kuulata uuesti.

Oli see soovmõtlemine või mis ta oli, aga uutel ringidel hakkas see mulle järjest enam meeldima. Bändi mäng tundub veel mõnes kohas natuke liiga lõtv ja hõre ja teatav orgaanilisus häirib, kuid see polegi enam põhiküsimus. «Black Messiah’i» tume, kriitiline ja apokalüptiline soul suudab ikkagi olla kuidagi lunastav. D’Angelo on muide nelipühipreestri poeg ja juba õrnas eas nägi, kuidas ta venda püha vaim külastab. Eks see vaim sellelgi plaadil ringi hulgub, kõnnib ümber maja ja püüab tuppa saada. Tema suhtes ollakse küll ehk ka pisut tõrksad, kuid siiski, kasvõi läbi korstna, sisse ta poeb. Kuulakem kasvõi lugusid nagu «Prayer» või «1000 Deaths».

D’Angelo esimene plaat «Brown Sugar», kus ta põhiliselt laulis naistega kohtumisest, ilmus 1995, juba abstraktsemate teemadevalikuga «Voodoo» järgnes viie aasta pärast ja veel abstraktsemate teemadevalikuga «Black Messiah» omakorda neljateist aasta pärast. Ma ei ole matemaatikas eriti tugev, seega väidan senisele arvutuskäigule tuginedes, et järgmist plaati on oodata umbes 50 aasta pärast. No püüame oodata.