/nginx/o/2015/01/22/3699515t1hac63.jpg)
Charli XCX
«Sucker»
Atlantic
Hinne: 4
Mitte ainult pulgakomm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Charli XCXi teist suure plaadifirma poolt ilmutatud kauamängivat saatis kriitikute kiidulaul juba enne, kui see ametlikult jõudis ilmuda. Rolling Stone nimetas selle eelmise aasta parimaks popalbumiks. Põhjust, miks see muusika kriitikutele nii meeldib, ei pea kogenud kuulaja ilmselt just pikalt nuputama, sest stiil, mida määratletakse popina, tundub tavaliselt olevat täis klišeesid ja surmani tüütuid kordusi. Kui Charli laulab sellest, et ta ei taha minna kooli, vaid hoopis peole, võiks arvata, et tegemist ongi teismelistele suunatud suhkruse mullinätsu-popiga.
Charli esitab seda aga sellise suhtumisega, et kes jääb seda ainult pulgakommiks (sucker) pidama, on ise jobu (sucker). Süngemad teemad on tal praeguseks jäänud minevikku; helikeeles võib leida palju kitarri ja «räpaseid» süntesaatoreid, nii sõnades kui muusikas on tugevalt tunda mõjusid punkmuusikast. Tempo on pidevalt kõrge ja ainult albumi viimastel lugudel tundub peategelane natuke väsivat, et lubada endale hetk melanhooliat. Pärast sellist albumit tundub Charli unistus rikkusest ja kuulsusest olevat juba ohtlikult lähedal täitumisele ja loota võib, et see omakorda annab talle põhjuse veel väga head popmuusikat kirjutada.