Aja auk. Briani elu

Brian Eno Foto: Kuvatõmmis

Tsitaat Brian Eno 90ndatel ilmunud päevikust: «Mul on hea elu. Ma teen, mida tahan, ja suurema osa ajast lihtsalt mõtlen, mida teha.»

Eno teeb kõik, et endale vastu rääkida. Ta on taas väljastanud kõik oma neli 90ndate plaati – Nerve Net, The Shutov Assembly, Neroli ja The Drop, nüüd boonusplaatidega. «Nerve Netil» tegi kaasa näiteks vana sõber Robert Fripp, kes eriti ei pussyfoot’i ehk siis naljata. Oli rütmikas elektroonika, trummidega, mis kõlasid otsemängituna, mitte trummimasinana, ja Queen B isegi laulis mõnes loos paksu süntesaatorikihi all. 90ndad oli ka aeg, kui Eno sundis U2 muutma nime Passengersiks, oli ka virtuaalse reaalsuse aeg. Lisaloo «The Harness» vokaalis räägib ilmselt kadedus Bryan Ferry suhtes. Vaatame, mis nime ta Coldplayle lõpuks paneb.

Eno päevikust: «Üks asju, mis ei lase mul magada – peeretamine.»

Kas Eno muusikaliseks kõhutuuleks võiks nimetada tema ambiendi- või rokiasju? Ta teab, et kriitikutele ei meeldi ambient, sest kriitikud tahavad nalja visata, rokist kirjutada. Talle pole kunagi meeldinud sõnu kirjutada, ta pole poeet, aga «Baby’s On Fire» on ju väga hea lugu. Eno on multiinstrumentalist, aga tema oskused on (ehk just seepärast) piiratud. «Paljud bändid käisid kunstikoolis, meie käisime Briani juures,» rääkis Bono. Eno ütleb, et kui tema kunstikoolis käis, roogiti neist esimese asjana kõik oma ideed välja.

Eno päevikust: «Ma ei taha samade inimestega kogu aeg ka töötada, sest kardan nende arengut takistada. Aga ma vajan inimest, kes bossi paneks. Unustan vahel mõned lood sahtlisse. Keegi peaks kuulama mu asju ja sorteerima kaustadesse «Väärib kuulamist», «Täielik nonsenss» jne.»

Eno ei pea end muusikuks. John Cale nimetab seda, mida Eno muusikaga teeb, enotamiseks. Eno kõlab paremini, kui tal on keegi seltsiks. David Byrne, Fripp, Ferry, kes iganes. «Neroli» on üks pikk 57-minutine lugu. Eno on teinud päevikusse ka sissekandeid stiilis «Tegin täna ühe väga tüütu loo».

Eno päevikust: «Rääkisin tudengitele reproduktsiooniajastu lõpust ja kujutlesin tulevikulapsi vanemaid küsitlemas: «Tähendab sa kuulasid ühte ja sama käiku 57 minutit?»»

Ambiendi kuulamiseks on vaja leida enese jaoks objekt, mis on sellest muusikast puudu. Kaanepilt aitab, aga mitte tunniks. «Shutov Assembly» lood on toimumata installatsioonisaated vene maalikunstniku Šutovi teostele. Venelasele meeldis Eno teoste saatel maalida, kuid tal oli raskusi Eno muusika kättesaamisega. Ambient on inimestele, kellel on aega. Kellel on? Rikastel. Töötutel. Töötus on luksus. Haigetel. Eno avastas ambiendi just haigevoodis.

Eno päevikust: «Ühinesin terviseklubiga. Halb: klubi on kallis. Hea: mehi ei paistnud.»

Eno võib vabalt olla roki ja popi ajaloo kõige paljam kuningas, aga kui mees on niivõrd cool, et tunnistab ise intervjuudes küsimata pornograafia kogumist, siis ei saa ju talle halvasti öelda.

Eno päevikust: «Sorteerisin oma (teiste artistide) CD-sid. Neid nn helimaastikualbumeid on tänapäeval ikka liiga palju.»

Ta ei ole muidugi nii popp kui tänapäeva noored helivõlurid, Holy Other jne. Kuidas sellisest muusikastiilist kirjutada? Ka Eno soovib, et keegi mõtleks näiteks lõpuks välja, kuidas kirjutada kunstist.

Kuidas me siis defineerime ambienti? Eno ise ütleb, et ambienti peab saama eirata. Pea kõiki neid plaate saab. Teoreetiliselt võib neile panna kõik hinded. Eno ütleb ka, et õige plaat peabki saama hindeid terves skaalas.