Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine.
NO99 "Savisaare" blogi. Millal see juhtus? (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avaldatud neljapäeval, 22. jaanuaril
Meie blogitoimetusse helistas Rein Lang ja rääkis kaks tundi. Ta oleks rääkinud pikemaltki, kuid siis sai meie telefoni aku tühjaks. Hoolimata hilisest öötunnist suudles meie õiglaselt erutunud ja moraalselt entusiastlik poliitekipaaž naisi ja oma eraelusid hüvastijätuks ning tormas ärataotud ja täishigistatud klahvidega rüperaali juurde ühes vanalinna keldris, et üles kirjutada Rein Langi mõtted. Me teadsime, et vabariigi saatus sõltub ainult meist - kui kiiresti me reageerime, kui teravad me oleme, milliste vaimukustega täna miljoneid üllatame. Ja kuulake nüüd, mida Lang meile rääkis. Ta ütles:
"Noh, Teater NO99. Mul on teile mõned uudised. See kraam, mis te teete - sotsiaalne teater - see võis kunagi isegi olla veidi novaatorlik. Kui kõik teised tegid lugusid 13-aastasest tüdrukust, kes armastab sama vana poissi ja nende vanemad ei ole väga okei sellega, sest seal on mingi suur suguvõsade vaheline kamm, siis sellel taustal tundub naftakriisi üle oiutamine tõesti päris rebel. Aga see pole seda enam ammu. Teie poliitiline teater on nüüd aastavahetusprogrammide tavapärane osa. Seal on teie koht - Henrik Normanni ja sajanda Savisaare paroodia vahel. Sest teha muusikal Savisaarest ei ole kõige geniaalsem mõte. Tõesti ei ole. See on konjunktuurne mõte. See on konformism, mitte mäss. Orgunnida kambakas ja olla üks peksja paljude seas ei ole kodanikujulgus. See on kunstnikuargus. Ja mitte osaleda poliitikas, vaid selle üle puu tagant koos Normanniga irvitada on lihtsalt hale. Parem olge ausad ja tehke lavastus süütu 13-aastase tüdruku trukkimisest, keda enamus linnakeses vihkavad. Sest seda te ju oskate. Seda te juba teetegi.
Üks teie tüüp ütles lehes, et kui teater on poliitiline, siis on see reaalne ja ohtlik. Tõesti sellist ila pean kuulama? Kas Balti jaama tagune kell viis hommikul on kuidagi turvaline ja poeetiline, aga teie untsuläinud improvisatsioon teemal "Savisaar on suht paha mees" ohtlik? Olgem ausad. Teil ei ole kunagi näpud sahtli vahel, vaid alati otsapidi grimmikarbis, et määrida mööda nägu laiali veidi valget minki ja ninniotsa teha väike punane laiguke, et siis minna ja olla hästi-hästi ohtlik. Aga hull ei ole mitte see, et te ei lähe kunagi nii reaalseks, et see paneks maa värisema ja kimäärid karjuma. Hull on see, et te ei tee ju tegelikult poliitikat. Sest te olete argpüksid. Te olete pagejad. Nagu kõik teised kultuuriinimesed."
Meie ekipaaž istus ööpimeduses, peopesad erutusest higised, sest taas olime saanud kondi järada. Keegi karjatas "Jess!". Keegi saatis oma emale uue naljandi ja ettepaneku sõnauseks. Keegi märkis seina peale kinnitatud edetabelile punasega üles Fesaris kogutud laike meie lugudele. Me olime õnnelikud. Meie kaenlaalused olid vapralt pesemata. Kuni tuli hetk hakata mõtlema. Me mõtlesime, mida siis Lang oli öelnud. "Nagu kõik teised kultuuriinimesed."
Taas hakkasid klõbisema meie ekipaaži näpud. Nad kirjutasid:
"Ma tegin statistikat. 1992. aastal kandideeris nelja suurema erakonna esikahekümnes kokku 10 kultuuritegelast. Seal olid Kross ja Kaplinski, Rummo ja Tepandi, Heino Kiik ja Ando Keskküla, ja kusagil oli ka Mati Unt. Kaheksa protsenti kõigist kandidaatidest! Need südametunnistusega kunstnikud aitasid ainuüksi oma kandideerimisega anda valimistele ning tärkavale demokraatiale legitiimsuse, kandepinna ja sümboolse kapitali.
Ma tegin sel aastal uuesti statistikat. Ma võtsin ette nelja suurema erakonna esikahekümne. Ja ma sain tulemuseks... null. NULL. Mitte ühtegi kunstnikku. Legitiimsuse andmise asemel näitavad kunstnikud demokraatiale punamusta trääsa ja noomivat nimetissõrme. Jah, kultuuritegelasi ju on - on laulupeo direktriss, on moosekant ja on üks endine mööblivabriku koori dirigent. Kuid kunstnikke - null. NULL. Rummo on oma nimekirjas 31. IRLi nimekirja 125st inimese seas pole ühtegi aktiivset kunstnikku. Keskerakonnal tilbendavad 100+ kohtadel mõned poplauljad. Isegi sotsidel on esimesed kolm kunstnikku alles kohtadel 25, 45 ja 47. Tulevases Riigikogus ei ole meil seega mitte ühtegi kirjanikku, muusikut või näitlejat. Küsimus ei ole erakondades. Küsimus on teis. Teie olete jalga lasknud. Te olete hüljanud laeva ja irvitate nüüd kusagilt kaldalt, kui laev valijatele meeldida tahtes surmasõlmi teeb ja karidele sõidab, nimetades seda ise "kunstnikupositsiooniks". Teie, kunstnikud - ma süüdistan teid. Te olete jalga lasknud ning samas võtate endale õiguse irvitada ja moraliseerida, hukka mõista ja moraliseerida, näpuga näidata ja moraliseerida. Sest teie tööriistakastis ongi ainult moraali kruuspingid. See on kõik, mis teil on. Ja tegelikult pole teil sedagi.
Sest kas teate, kuidas teie käitumine paistab? See paistab, nagu natsid lõbutseksid sõja viimasel päeval Reini kaldal asuvas õhulossis, tulistades mingitele päevade kaupa rassinud tüüpidele nende rakkus jalgadesse, et viimased natside maitse kohaselt veidi moraalset steppi tantsiksid. Hästi. Te ütlete, et "see ainult paistab nii, aga see tegelikult ei ole nii". Aga teate. Kas mäletate, kuidas te ütlesite, et poliitika ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka paistma aus? Kui ei mäletate, kruttige oma Facebooki postitusi natuke ajaloos tagasi, mööda sellest postitusest, kus naeruvääristasite Reinsalu soengut, mööda ka sellest kohast, kus tegite koos sõbra, vasakpoolse intellektuaaliga võistlust, kumb kogub rohkem laike Jürgen Ligi kallal vaimutsedes, võib-olla jõuate siis oma 10+ sõbraga Facebookis ka kohani, kus te kirjutasite kunagi: asjad peavad ka paistma ausad. Ja kas teate, kuidas teie paistate? Te paistate välja nagu need Vellod poe tagant, kes tulevad katkist autot vaatama. Nad kogunevad kapoti ümber, trügivad autojuhti, kallavad õllet radiaatorisse, ja mölisevad - mölisevad vahetpidamata. Ja kui siis teie käest lõpuks küsida, et kena, head mehed, ehk oskate öelda, mis autol tuksis on, siis ütleb üks: "A äkki käivad rattad vastu maad?"
Te olete jalga lasknud. Millal see juhtus? Millal kultuuriinimesed otsustasid, et palju mugavam on laiata oma riiklikult kinni makstud turvahällis kui minna ise hands on? Millal te jalga lasite? Millal te kartma lõite?
Teile ei pruugi meeldida erakonnad. Aga te vajate neid. Sest kui teie võtate demokraatialt legitiimsuse, siis erakonnad annavad selle. Rosimannusel on õigus: teis ei ole Meri, Krossi ega Soosaare kvaliteeti, kes ühiskonna lõhestamise asemel seda ühendasid - isegi kui neile ei meeldinud kõik, mis ühiskonnas toimus."
Kusagil kõlas gong - olime täis saanud maagilise 20 000 tähemärgi piiri! Me juubeldasime. Lisaks olime leidnud kauaoodatud võimaluse kottida Rosimannust. Üks meie seast ei olnud kaks aastat keppi saanud ja ta kahtlustas, et see oli Rosimannuse salasepitsus, kes võitleb niiviisi vaba Eesti vastu. Nüüd lõpuks ometi sai Kuri teenitud palga!
Linnakese kohale hakkas vajuma öö. Kuid me teadsime, et ainult meie kitsastel ilma eraeluta õlgadel on Eesti poliitika päästmine. Kui meie ei jaksa, siis kes jaksab? Aga meie jaksame. Keegi pani üles rohelise tee. Keegi ütles, et järgmisena peaks piku kotte saama Aunaste. Mille eest, seda mõtleme hiljem. Keegi peeretas ruumi täis. Kellegi vererõhu mõõtja purunes vaikse plaksuga. Me oleme avangard. Me oleme valvurid. Meie suudame. Meie oskame. Meie tahame. Oi kuidas tahame.
Ja taas hakkasid ühes vanalinna keldris klõbisema klahvid, millelt olid tähed juba ammu maha kulunud. Kuid arvutiekraanile ilmusid nad ometi. Ükshaaval. "M i l l a l s e e