Saaremets: Kui seda muusikanälga poleks, oleks kõik korras

Kui olin teismeline, oli Raul Saaremetsa juhitud raadiosaade «Vibratsioon» üks mu põhilisi väravaid muusikauudiste juurde. Ma ei olnud ainus selline. See saade on mõjutanud mitme generatsiooni muusikamaitset ja olnud paljudele esimene koht, kus nende tehtud muusika eetrisse pääses.

Kohtume Postimehe tänavuse kultuuriveduriga renoveeritud raadiomajas, tema töökohas Raadio 2s, mille õhtust ja eksperimentaalsemat vööndit on ta juhatanud juba üle kümne aasta. «Nüüd olen DJ Kultuurivedur,» leiab Saaremets üles veduritiitlil lõbusa külje.

Palju õnne Kultuuriveduri tiitli puhul! Kuulsin, et lähed homme Londonisse, sinu kunagi koos Aivar Tõnsoga tehtud projekti Hüpnosaurus plaati tegema.

Aitäh!

Jah, see Londoni asi on tõsi küll. Hüpnosauruse retrospektiiv on plaanis välja anda kahes osas. Esimene osa on varajane Hüpnosaurus, kus mind veel ei olnud. See oli selline trummideta ja live’is tehtud asi. Teine osa on hiljem välja antud tantsulisem värk, kus ma juba olin. Kuna pressime ainult vinüüli, tehakse sellele eraldi master’id – ma lähen seda tegema.

Sa annad selle välja plaadifirma Pudru Kuul alt?

Annan.

Hüpnosauruse vastu on muidu huvi olnud ka ühel Ukraina firmal, mille nimi on Wicked Bass ja mis on päris edukas. Üllatav, et see just Ukrainas tegutseb. Nemad andsid esimesena välja Huerco S-i (nimekas Ameerika techno-produtsent). Huvi selle perioodi Eesti elektroonilise muusika vastu on mujal üllatavalt suur.

Muusikat oled viimasel ajal teinud koos Andrevskiga (olnud muuhulgas indie-bändi Dallas trummar), kes oli samuti DJna üks 1990ndate põhilisi jõudusid. Peagi ilmub teilt Londonis tegutseva plaadifirma Levels alt teine plaat. Esimene EP pealkirjaga «Rare Birds» osutus väga menukaks ja see pälvis rahvusvahelist tähelepanu. Muusikat ei ole te vist väga kaua koos teinud? Kuidas see hakkas?

Eks ta siis hakkas, kui mul see trummimasinate kogumise haigus tuli. Andrevskile sai öeldud, et tema, vana telekaparandaja, hakkab nüüd sünte ehitama. Umbes poole aasta pärast olidki tal esimene süntesaator ja sekventser valmis. Mõne aja pärast kuuldus, et ta oli endale trummimasina ostnud. Ühesõnaga, temagi oli nakatunud hardware’i haigusega. Millalgi ühendasime minu juures aparaadid seina, panime tööle ja vaatasime, mis saab. Sai nii, et selle tulemusena sündinud «Jam nr 1» on «Rare Birds» EP peal. Sellest katsest asi sündiski. Kohe tundsime, et that’s it, et nii hakkabki olema. Kohe sujus.

Kuna olen selline keskendumisraskustega ja pealiskaudne ja Andrevski on täpselt vastupidi, siis klapib. Mulle võib hakata idee meeldima, aga ma ei viitsi selle kallal töötada. Ma isegi kahetsen, et oma plaadid välja andsin, sest seal on ka mingis mõttes lõpetamata lood (2010 ja 2011 Saaremetsa enda tolleaegse plaadifirma Umblu alt ilmunud kaks Ajukaja kogumikku – J. A.) Kuigi samas mulle meeldib, kui muusika ei ole lõpetatud.

Andrevski on teadlasetüüp – suudab muusikasse sisse pugeda ja vaeva näha, keerata saundid õigeks, teha tööd, et muusika kõlama hakkaks. Vot seda tööd ma absoluutselt ei viitsi teha.

Seda ma ei teadnud, et kogud trummimasinad. Sa ei kogu neid ju selleks, et vaadata, vaid et nendega midagi teha?

Jah. Ja ma ei kogu neid niimoodi hüsteeriliselt, et käed värisevad. Ostan ikka ainult neid, millega midagi teha saab. Selles mõttes pole ma kollektsionäär.

Teeme praegu «Vibratsiooni» plaadikogu rubriiki. Viimasel korral käisime külas Metsatöllu trummaril Marko Atsol – vot tema on kollektsionäär. Esimene saade oli DJ Drummiega (presidendi julgeolekunõunik Andres Vosman – J. A.), kes on muidu selline hästi tõsine tüüp. Pisut nagu huumorisaade – et on ikka tegelased. Marko Atsoga saade oli juba peaaegu paroodia. On kaks tüüpi, ja millega nad tegelevad? Koguvad plaate! Atso on hästi põhimõtteline koguja, ta teab täpselt, mitu plaati tal on.

«Palju sul plaate on?»

«Mul on 2456 plaati.»

«Really?! Kust sa nii täpselt tead?»

«No mul on Exceli-tabelis kõik ilusasti kirjas.»

Jne, jne. See on väga tore saade.

Mina niimoodi ei kogu. Ja mitmed trummimasinad, mida tahaksin, on jube kallid. Mingil hetkel sai selgeks, et arvuti taga istuda ja musa teha pole minu tee, see on jube tüütu.

Milline on su kõige vanem trummimasin?

Minu kollektsiooni pärl on üks suur Vene kast, selline rauast jurakas, mis teeb megahead häält. See näeb välja nagu mingi sõjaväelaost pärit asi, igavesti raske. Nõukogude ajast. Sellega tegin näiteks loo «Benga Benga» – see nii sobis sinna. Hästi sooja naturaalse heliga aparaat. See on selline haruldane asi, ülejäänut on ikka võimalik osta. Paar obskuursemat asja on tegelikult veel.

Sa oled öelnud midagi sellist, et sulle, ehkki vanale trummarile, meeldib trummimasin iga kell rohkem kui trummid. Miks nii? Trummimasina võimalused rütmiks tunduvad ju palju piiratumad, masin on justkui kuidagi kinnisem?

Võib-olla sellepärast meeldibki. Mõned mu trummimasinad on nii vanad, et peavad enne soojenema. Kõiguvad ka vaata et rohkem kui mõni päris trummar. Selles mõttes mängivad nad isegi kehvemini kui tõeliselt professionaalne metronoomi täpsusega trummar. Sellepärast mulle meeldib nendega jännata. Õudselt tüütu on seda asja muidugi arvutisse saada, sest arvuti ei lonka, arvuti ei ole analoog, vaid digitaalne – peab vaeva nägema, et arvuti lonkama hakkaks. Kui sa trummimasina rea oled arvutisse lasknud, siis näed, et tempo on muutunud juba 30 sekundi kaugusel. Nii et trummimasin pole üldse nii masin. Või siis on inimene ka masin.

Tihti rikuvad trummid muusika ära, just trummarid. Näiteks black metal – tihti mõtlen, milleks nii tobe trumm! Kontserdil hästi kõlavaid trumme kuuleb ju nii harva. Tänapäeval kuuleb muidugi rohkem, aga vanasti oli alati kuidagi… Kitarri saab kõlama, lauluga on küll jube jama, aga trummid jäävadki kõlama kohutavalt halvasti. Kõlama saamine on omaette teadus.

Eks mulle meeldivad trummid ka, aga üldiselt mitte. Koleda kõlaga.

Marko Atso teadis täpselt, palju tal plaate on, aga kas sa umbkaudu tead, palju sul on?

Kunagi põgusalt püüdsin lugeda, siis oli 5000 kandis. Praegu on nii, et osa on mul toas ja osa keldris, kuna tuppa ei mahtunud ära. Mingis mõttes on kurb, et pool plaadikogu on niimoodi keldris, keset muud kola pimedas. Vaesekesed, keegi neid ei kuula. Tolmuvad.

Oled küsinud kollektsionääridelt, mis on nende kõige kallim plaat. Mis sul on?

Ma ei ole niimoodi vaadanud. John Peel (meie hulgast lahkunud kõige olulisem raadio-DJ maailmas, kelle sessioonil osales 1990ndate alguses ka Röövel Ööbik – J. A.) saatis mulle kunagi iga nädal plaate. Küll see oli ikka mõnus tunne, kui tulid raadiosse ja jälle kaks pakki on laua peal. See mõnutunne, mis sellest tekkis – ei teagi, millega seda võrrelda. See oli ikka eriline rõõm. Ta saatis mulle hästi palju igasuguseid prooviväljalaskeid ja osa nendest on kollektsionääride, selliste Atso-tüüpi meeste hulgas väga hinnas.

Ütlesin Atsole, et mul on üks Bolt Throweri (üks bänd, mida ta kogub) proovitrükk. Atso kohe: «Müü maha, müü maha!» Ma ütlesin, et ei müü. «Miks sa ei müü?!» Sest see on mul Peeli käest saadud. «Aa, siis mõistan. Peeli käest said, muidugi, emotsionaalne seos, mõistan.»

Ma ei ole sellega tegelenud, aga mõni nendest proovitrükkidest võib olla päris väärtuslik, oma 500 eurot. Mul on selline tunne, et mul on ainueksemplar ühest valesti trükitud Ööbiku singlist, kus on üks vale lugu peal, mis kunagi ei ilmunud. Sellised plaadid on ka hästi kallid. Röövel Ööbik kahjuks ei ole väga kuulus bänd.

Mul on üldiselt üsna vilets kogu, halbu plaate on ikka palju. Teistel on sihikindlalt kogutud, mul on palju mõttetut jama, arvan, et pool plaatidest on sellised, mille võiks maha müüa või ära visata. Ma ei usu, et kellelgi teisel oleks nii eklektilist kogu. Muu hulgas kuulub minu kogusse muusikakriitik Tõnis Kahu vinüülikogu. Kahu kogu sain küll pärast seda, kui need kuradi tartlased olid sellest juba üle käinud.

Möödub mõni päev ka nii, et sa muusikat ei kuula?

Jaa.

(Pikk paus.)

Hiiumaal (seal asub Saaremetsa suvekodu – J. A.) ma ei kuula muusikat. Enne mul ei olnud seal üldse elektritki. Kuulamine oli seega üsna võimatu. Nüüd sain maja valmis ja voolu sisse, kuid varem olime Allan Hmelnitskiga (Röövel Ööbiku kitarrist – J. A.) ehitanud ühe putka, milles elasin. Põhimõtteliselt oli see nagu õues elada, kuna seinad olid nii õhukesed. Nagu telgis. Seal kuuled kõike. Siil läheb mööda – kuuled. Seal tundus täiesti absurdne mingit kunstlikku heli panna. Helisid on niikuinii nii et tapab. Kui on totaalne vaikus, siis on veel eriti lahe.

Nüüd on maja, see on helikindel. Kuna ma ei kuule, mis õues, looduses toimub, saab ka muusikat kuulama hakata. Panin seal isegi arvuti korra tööle ja salvestasin Hiiumaal plaaditäie muusikat, mis on selline, ütleme, natuke meditatiivne. Salvestasin hästi palju igasuguseid loodushelisid, mingis mõttes on äge, et pill on Hiiumaalt ostetud. Nii et täiesti Hiiumaa plaat. Hmelnitski saeb seal midagi, seda jama salvestasin ka. Päris totakas plaat on, aga mulle meeldib, peaks vist ikka välja andma. Võib-olla on see poosetamine, mis pretendeerib mingile n-ö päris muusikale, aga teisalt ikka ei ole ja ma ei ole ju muusik.

Sa ei ole muusik, kuid ma tean, et oled taimetoitlane. Kas see on kuidagi seotud ühe su iidoli, ühe kuulsama taimetoitlase Morrisseyga?

Tõsi, et kui 1984. aastal ilmus Morrissey plaat «Meat is Murder», sõitis see mulle ikka korralikult sisse. Fakt on, et päris suur protsent maailma taimetoitlasi on seda just Morrissey pärast. Ma oleks ka kindlasti juba tol ajal samasse seltskonda astunud, kui, kurat, seda nõukogude aega poleks olnud – siis polnud ju midagi süüa. Nälga oleks surnud ju. Nüüd, kui meil on kapitalism, siis ma ühel hetkel otsustasin, et aitab. Mitte sellepärast, et liha ei meeldi, vaid et ei tahaks kannatustes süüdi olla. Aga noh, ma olen vahepeal ikka söönud ka, nii et ma pole ikka patust puhas. (Naerab.)

Morrisseyga rihtisin hoopis sinna ansambli The Fall liidri Mark E. Smithi poole, kes on su suurim iidol ja kelle järgi sa pojale nime panid. Miks tema su jaoks oluline on?

(Mõtleb.)

Minu arust on ta ainus muusik, kelle pärast pole piinlik. Kes ei eputa ja kes teeb muusikat muusika pärast. Ma olen seda vist kuskil rääkinud, aga mäletan, milline šokk oli, eriti Hmelnitskile, kui selgus, et bände nagu The Clash, Sex Pistols jt (need meie mehed, need rebelid, kes tulid, kurat, ja näitasid, et meie võime ka) riietavad moekunstnikud. Välimus oli ju äärmiselt oluline. Et tegelikult on nad kõik ühed klounid. Tõsi küll, jube andekad. Et muusikatööstus on showbusiness, mitte päris asi. See on asja üks külg.

Mark E. Smith räägib, et ta peab musa tegema selleks, et näidata, kuidas seda teha tuleb, sest nii palju sitta on ümberringi. Veel meeldib mulle, et ta ei ole intellektuaal. Eriti on ta vihanud bände nagu Talking Heads või Sonic Youth, kes intellektuaalsusega edvistavad. Samal ajal on ta ikka kiitnud lihtsaid bände nagu Sweet. Mark E. Smithist võikski rääkima jääda.

Jah. Aga pidasin kuidagi väga oluliseks siin teda puudutada. Kui palju sa näiteks uudistega, sellega, mis maailmas toimub, pead vajalikuks kursis olla?

Ma ei tea, on see Hmelnitski mõju, aga olen hakanud vaikselt eemale hoidma, nii paaniliselt enam uudiseid ei jälgi. Ühesõnaga, et saaks sellest infosõltuvusest lahti. Kurat, kui ma vaatan, mis äpid mul telefonis on, siis on see ikkagi naeruväärne, pooled on mingite uudistega seotud. Võiks ju nagu rahulikult võtta.

Mingil hetkel sain aru, et olen infosõltlane. Ärkad hommikul üles ja kohe vaatad BBC uudiseid, et mis täna siis on? Loed lühikese pealkirja ära ja ei saa teada sittagi.

Mulle meeldib, kuidas Hmelnitski asjadesse suhtub. Loeb otseallikaid, sõjaliste konfliktide puhul näiteks kindralite intervjuusid jne. Ta ei taha näha Postimeest ega Delfit. «Kurat, kogemata jäin Delfit lugema, naisel oli arvutis lahti … aaaah … see info tapab mu.»

Kas uut ja huvitavat muusikat tehakse praegu piisavalt?

Oo jaa. Isegi liiga palju on kõike. Vanasti oli ikka oluliselt lihtsam. Käisid plaadimäel, said plaadi ja võisid seda mingi küsimuseta kuulata nädal aega jutti. Niimoodi kasvasid üles. Jah, plaate hakkas juurde ja juurde tekkima, aga ikkagi oli kogus väike. Mul hakkab pea ringi käima, kui mõtlen, kui palju pean jälle ära kuulama. Seda teeb nälg. Kui sul on nälg, siis ei saa mõelda, et ei huvita. Kui ei huvitaks, oleks kõik korras. Võtan Boomkati (plaadipood veebis – J. A.) lahti: seda on vaja kuulata ja seda, midagi peab ostma ka, sest kuidas ma siis ei osta, peab ju kodus olema see ja see…

See plaadikollektsioneerimine tundub vahel kõrvalt vaadates nii idiootlik harrastus – kuula, kurat arvutist ja kogu moos, aga ei. Pead endale sellise suure läraka ostma, sest tahad seda käes hoida ja vaadata. Korra vaatad, paned selle riiulisse ja kõik. Arvutist otsid juba järgmist.

Bullshit on see infokogus, see ikka täiesti tapab. Lisaaju oleks vaja. (Naerab.) Head muusikat on liiga palju!

Kui tähtis on olla moodne?

Siin on mu suur eeskuju jälle Mark E. Smith, kes ei ole mitte kunagi olnud moodne ja on alati olnud moodne. Kõige valem asi on olla moodne, sest varsti oled sa moest ära. Näen vaeva, et mitte moodne olla. Raske on, raisk! (Naerab.) Poes on ju kõik riided moodsad. Ei olegi teist varianti, kui osta moodsaid riideid. Siis oledki selline tolvan. Kahe aasta pärast vaatad oma fotot ja mõtled, kes see loll on seal.

Musa mõttes ka. Ööbikuga, olgem ausad, sai ikka proovitud moodne olla, aga no ei tulnud välja. Sellepärast tuligi selline originaalne asi välja. Nii et meil vedas. Kui muusik hakkab midagi moodsat tegema ja tal tuleb see välja, on tulemus täiesti mõttetu. Kui sa aga ei oska mängida ja püüad moodsat asja teha, siis – voilà! – tuleb välja huvitav asi.

Raul Saaremets (47)

  • Bändide Röövel Ööbik ja Hüpnosaurus liige.
  • Praegu teeb muusikat koos Andrevskiga nime all Ajukaja.
  • Raadio 2 õhtuse vööndi juhataja, saadete «Vibratsioon», «Muusikanõukogu», «Tramm ja Buss» juht
  • Presidendi Valgetähe teenetemärgi laureaat

Postimehe Kultuurivedur

Kultuurivedur on ajalehe Postimees auhind ja aunimetus, mida antakse välja kord aastas. Tiitliga kaasneb käsitööna valminud vedur, mille on meisterdanud puusepp Boris Puusepp.

  • 2005 – Ando Kiviberg pärimuskultuuri edendamise eest
  • 2006 – Ülar Mark avaliku arhitektuuridiskussiooni algatamise eest
  • 2007 – Mart Taniel kaameratöö eest filmides «Sügisball», «Nuga» ja «Jan Uuspõld läheb Tartusse»
  • 2008 – Anne Rande laste juhatamise eest raamatute ja kaunite kunstide juurde
  • 2009 – Märt Väljataga ajakirja Vikerkaar toimetamise ja sarja «Avatud Eesti raamat» kureerimise eest: just tänu sellele sarjale on eesti keeles kättesaadav suur osa filosoofia klassikat, aga ka tänapäeva esindavaid tekste
  • 2010 – Indrek Kasela Sõpruse kino elluäratamise eest
  • 2011 – Juhan Ulfsak panuse eest Von Krahli teatrisse
  • 2012 – saate «Tujurikkuja» meeskonnale kõneka ja professionaalse tegevuse eest ühiskonnaelu kõverpeegeldamisel ja kultuuripildis laiemalt
  • 2013 – Hooandja meeskond ühisrahastusplatvorm idee algatamise ja elluviimise eest
Tagasi üles