Ma naersin ja hõljuvalt hea oli olla, aga millest näitlejad rääkisid, seda enam ei mäleta.
Maailma lõpus on kohvik
28. jaanuar 2015, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täpselt nii lihtsalt võiks kokku võtta muljed Von Krhali uuest lavastusest «Budapest», mille autoriteks on Krahli vana bänd ehk Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsak.
Kergesse ja lõbusasse meeleollu lisavad «Budapesti» autorid aga ka paraja annuse närvikõdi. Õigemini on «Budapest» eestlaste õuduslavastus – publikul ei lasta jääda passiivseks pealtvaatajaks. Mängupaigaks on Krahli vana baar, kus inimesed seatakse istuma kohvikulaudade taha ning näitlejad liiguvad… igal pool. Kogu ruum on korraga nii lava kui ka saal. Nagu sellest veel vähe oleks, ootavad näitlejad vaatajatelt tegevust, näiteks Tokai veini avamist ja joomist.
Esietenduse publik oli vagur, tegi täpselt neid liigutusi, mida näitlejad käskisid (vahel ka sõnatult) teha. Samas ei vastatud ühelegi näitlejate õhku visatud ja kindla adressaadita küsimusele, aga ega «Budapesti» tegijad seda vist loodagi, saalis on ikkagi eestlased. Pealegi on näitlejatel endil vastused olemas ja etendus ei kaota pinget ega tempot.
Kui alguses väitsin, et näitlejate tekst on mu mälust kadunud, siis ma tsipa luiskasin. Mäletan küll, sest esialgu üsna tähtsusetutena näivate, kuid lavastuse lõpus pusletükkidena oma kohtadele asetuvate repliikidega luuaksegi «Budapestis» fluidum.
Von Krahli vanasse baari seatud Valge Ingli kohvik paikneb väidetavalt Budapestis, täpsemini Pesti poolel, Doonau idakaldal, püha Margiti saare vastas. Samas võiks asuda ka Tallinnas, sest nii Budapest kui ka Tallinn on teatavas mõttes linnad maailma serval, Euroopa äärel, paigas, kus kohtuvad algus ja lõpp.
Kui olin teismeline, siis laulis ansambel Vennaskond, et maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Unistavalt kaasa ümisedes olin kindel, et selline suitsuvinene ja luulest-armastusest-õnnest pakatav koht, kuhu on peidetud ka see salapäraselt seksikas nukrus, on olemas. Valge Ingli kohvik ongi peaaegu selline.
«Budapesti» publikul on võimalus pooleteiseks tunniks hullunud ja segasena käituvast maailmast lahkuda, istuda Valge Ingli kohvikusse, ja kõik asetub taas oma õigetesse kohtadesse. On lootust, on kurbust, sest selles nõiduslikus rahuoaasis muutub näiline reaalsuseks ja reaalsus unenäoks.
Saalis istudes mõjub «Budapest» kerglaselt meelelahutusliku teatrina, sest näitleja trikitavad ja publik saab naerda. Kuid see näib vaid esialgu nii. «Budapest» on isiklik ja sügav, nagu seda oli sama trupi loodud «The End». Täpsemalt on «Budapest» õnnestunud katse harutada lahti meid ümbritsev maailm, nii et saalist lahkuv inimene tervem ja ka terviklikum.
Krahli kodulehel lubatakse, et kontrast kahe – ustest välja- ja sissepoole jääva – maailma vahel oli ühtaegu ootamatu ja täielik. «Üks samm üle läve – ning lumi, külm ja Budapesti elutute tänavate jäine, pime, vaikne üksildus muundus võluväel soojuseks ja säraks, rõõmsaks naeruks ja häältesuminaks.» Nii ongi.
------------------------
Arvustus
«Budapest»
Kontseptsioon, lavastus, tekst, lavakujundus: Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak
Esietendus Von Krahlis 16. jaanuaril