Ekstsentriline filantroop John du Pont (Steve Carell) kutsub maadlemise olümpiavõitja Mark Schultzi (Channing Tatum) oma mõisa, et luua 1988. aasta Souli olümpiamängudeks treeniv meeskond.
Maadlusfilmi rebasejaht Oscaritele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maadlemine on ju selline spordiala, mis pole eriti populaarne ja millele on keeruline leida rahastust, kuigi USA koolides on alati maadeldud. Markil oli maadlus koolis kohustuslik ja koolis maadles ka Marki venda Dave’i kehastav Mark Ruffalo. Tatum ei olnud maadleja koolis, aga maadles selle filmi jaoks nii kõvasti, et vigastas ilmselt parandamatult kõrva.
Foxcatcher oli du Ponti maadluskompleks, mis sai nime tema suguvõsa rebasejahtideks kasvatatud hobuste järgi. Dupont on tohutu suur kemikaalifirma. Praegu mitte suurim, kuigi puhaskasum on miljardeid dollareid aastas, aga sel ajal oli maailma suurim. Rikkaks sai ettevõte sõjaväele püssirohu müümisega, siis aga leiutas nailoni, tefloni, kevlari ja lükra.
Selle filmi probleem on, et me ei saa aru, miks teeb du Pont seda, mida ta lõpuks teeb. Tegelikult on see muidugi elu probleem. Inimesed on kummalised. Du Pont ütleb, et Mark võib teda kutsuda Kotkaks. Ladno, Orjol. Kord nimetas du Pont end Nõukogude Liidu presidendiks.
Silmini narkot täis
Elust võib teha veidi põnevama filmi, kuid lõpuni ei saagi seda lahti seletada. Filmile võib ehk süüks panna, et kuigi see annab palju vihjeid (du Pontil oli liiga palju raha, raha tuli relvandusest), pidin ma ikkagi lugema Marki intervjuud The Oregianist, et (rohkem) rahule jääda. Film isegi pakub hullumeelse idee, et du Pontil oli «emaprobleem», aga Marki sõnul oli põhjus lihtlabane kokaiiniparanoia.
Ilmselt ei saa te Marki intervjuud lugemata aru, miks Mark pärast Souli asjad pakib. «Ma tundsin, et vedasin Johni alt,» ütles ta. Veidi ootamatu, et Schultzidel Soulis (ja ka hiljem) niimoodi läks, aga võitsid nad ju mängudel (1984, Los Angeles), millel sotsmaad ei osalenud. Kuid isegi Mark pole jutus järjekindel: oma raamatus kirjutab ta, et ei tahtnud lasta võitu tolguse nimega seostada.
Maailma kõige armastusväärsem mees Carell on üritanud intervjuudes oma tegelasse suhtuda mõistvalt, kuid Mark kirjeldab raamatus, et tundis du Ponti suhtes vastikust juba esimesel kohtumisel. Du Pont oli 40ndate eluaastate lõpus, ärahellitatud, silmini narkot, juuksejuurteni kõõma ja kõriauguni kooki täis, justkui korvpalli allaneelanu kõhuga.
Mark otsustas, et jääb programmi ainult siis, kui du Pont seda kõigest rahastab ja Mark ei pea teda trennis nägema. Du Pont oligi paar kuud eemal, kuid pärast seda seal iga päev. Alati purjus või uimas, alati mingit mõttetut lugu rääkimas. Marki sõnul nii nilbe mees, et talle meeldis maadlejaid munadest pigistada. Lavastaja Miller on vähemalt seda vältinud.
Vaatasin filmi lõpuni peamiselt sellepärast, et teadsin, mis lõpus saab, ja tahtsin näha, kuidas midagi sedavõrd õõvastavat näidatakse. Miller pole kindel, mida näidata. Ilmselt mõistan, miks ta pärast Souli kaheksast aastast üle hüppab, ja saan aru, et tahab luua mingit hüpnootilist rütmi, kuid ei kiida heaks, et näiteks juba alguses du Ponti kaks järjestikust stseeni Markiga kordavad teineteist; du Pont teatab nendes lihtsalt, et ta (ja Ameerika) ootab Markilt palju.
Tahumatud spordimehed
Ootasin filmi suures osas Milleri eelmise filmi «Edu valem» pärast. Võis loota, et on ehk spordifilmide mees. Eriti hinnatav paistab see pärast raamatu lugemist, sest Miller on sellest välja noppinud ainukesed filmilikud kohad. «Edu valem» esimesel korral ei meeldinud nii väga, Brad Pitt tundus liiga kerglane, aga leevendavat koomikat oli seal muidugi kohe.
«Foxcatcheris» pole mingit koomikat. (Kummaski pole ka armastusliini.) On tahumatud, napisõnalised, liibukates spordimehed. Du Pont nimetab Marki ahviks. Maadlemine on selline veidi üksildane spordiala, tundub. Eesti mehele sobib, nagu olümpiatulemustest näha.
«Edu valemi» muusika tundus lausa meeldivalt pealiskaudselt sügav ja muusika on ehk ainuke, mida Miller on «Foxcatcherisse» üle võtnud, sest mingist äratuntavast käekirjast ei saa siin küll Milleri puhul muidu rääkida.
Meeldib mõisa sisekujundus. Ei tea küll, kus täpselt filmiti, aga huvitav on näha, millise mööbliga sellised inimesed toad kujundavad. On 1980. aastate hõngu, ka tolmukorda. Du Pont ju ühe käega andis ja teisega võttis; Mark sai mehelt, kes USA maadlusliidule andis keskmiselt 400 000 aastas, vaid 25 000 dollarit aastas, kuid Mark ei osanud ka rohkem küsida. Mark, olümpiavõitja, sööb filmi alguses kiirnuudleid, ja ei ole midagi alandavamat kiirnuudlitest.
Carellile soovib stuudio küll peaosa Oscarit, aga Tatum on peaosas. Film põhineb Marki raamatul (kuigi see ei saanud kirjastamisluba enne, kui sellest nõustuti ka film tegema), aga Tatumile ju keegi ometi auhindu jagada ei taha, isegi kui Mark oli tegelikult nägusam kui Tatum.
Carell ei ole väga du Ponti moodi isegi pärast seda nina, ja ometi võiks Carellile kindlasti anda kõrvalosa Oscari. Miks mitte tegelikult ka peaosa oma, aga kahjuks ilmus Carellilt äsja ka komejant «Alexander ja üks kohutav jube kole väga paha päev» ja ühtlasi on Michael Keaton saanud «Lindmehe» eest väga palju kiita.
Keegi ei taha auhindu jagada ka Sienna Millerile (Dave’i naine, kes lõpuks sai du Pontilt vähemalt 35 miljonit), kes on liiga palju bimbosid mänginud, kuid siit võib midagi alguse saada. Mainida võiks ka Anthony Michael Halli, kes on äkitselt ootamatult küps kellegi jaoks, kes justkui äsja oli lapsstaar – maadlejast rääkivas – «Hommikusöögiklubis».
Selliseid asju juhtub
Testamendis jättis du Pont suurema osa varandusest Bulgaaria seitsmekordsele maadluse maailmameistrile Valentin Jordanovile ja tema pere vaidlustas selle kohtus, kuid kohus tunnistas ta selle koostamise ajal terve mõistuse juures olevaks.
Pere kahtles Johni mõistuses juba 1980ndatel, kui ta tankiga ühe pere õuele sõitis, kuid Pennsylvania seadused ei lubanud midagi teha. Jordanovist saanud tema lemmik seepärast, et too ei osanud eriti inglise keelt ja naeratanud totralt alati du Ponti vestete peale.
Enne saatuslikku päeva plaanis USA maadlusliit du Pontiga koostöö lõpetada. Du Pont oli kolm mustanahalist maadlejat Foxcatcherist välja löönud, sest ta ei sallinud enam üldse musta, isegi majavärvina. Samas kavatses ka du Pont ise 1996. aastal toetamisest ja maadlusest loobuda. Dave tahtis du Ponti juurest lahkuda ja meelitas ka Valentini kaasa tulema. Saatuslik päev oli Jordanovi sünnipäev.
Võib-olla ei ole seda kõike vaja teada ja mõnele piisab sellest segasevõitu filmist. Selliseid asju juhtub. Keegi ei usu, et selliseid asju juhtub, öeldi filmis «Magnoolia».
Arvustus
«Foxcatcher»
Režissöör Bennett Miller
USA 2014
Alates 23. jaanuarist Eesti kinolevis