/nginx/o/2015/01/27/3711979t1h5b0d.jpg)
Täna suri Pariisis 83 aasta vanuselt Eesti filmirežissöör ja –kriitik Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (Vladimir Karasjov), kelle tuntuim linateos on neljatunnine mängufilm «Lindpriid», mis räägib põrandaaluste revolutsionääride eksistentsialistlikest painetest 1920ndate aastate Eestis.
1971. aastal vändatud, uudset vormikeelt kasutav film, mis põhineb Eessaare Aadu romaanil, sattus kohe pärast valmimist riiulile ja seda ähvardas hävitamine. Toonastest aruteludest filmi üle jooksid läbi sellised sõnad nagu «sünge», «mitmetähenduslik» ja «revolutsioon jääb tagaplaanile».
Siiski õnnestus film päästa ja see jõudis esimest korda publiku ette alles 1989. aastal.
1976. aastal palus Karassev-Orgusaar Cannes´i filmifestivalil viibides Prantsuse võimudelt poliitilist varjupaika. 1981. aastal, pärast pikka asjaajamist, said loa järgneda talle ka abikaasa Ene Rämmeld ja poeg Tarah.
Prantsusmaal elades tegi Karassev-Orgusaar pikka aega kaastööd raadiole Vaba Euroopa/ Raadio Vabadus (RFE/ RL). Tema värvikaid vesteid mäletatakse Eestis siiani.
2011. aasta suvel käis ta esimest ja ainsat korda pärast emigreerumist ka Eestis, sai Altjal kokku «Lindpriide» tegijatega ja osales Tartus seks puhuks korraldatud «Lindpriide» linastusel.
Vaatajate hulgas olid ka filmi helilooja ja üks osatäitjaid Veljo Tormis, filmi nelja osa ühendava ja Liis Benderi esituses kõlava ballaadi sõnade autor Hando Runnel, osatäitjad Ago-Endrik Kerge ja Ene Rämmeld.
«Emotsioonid olid väga tugevad,» märkis toona Rämmeld. ««Lindpriidest» sai pärast valmimist surmalaps. Seegi on juba suur asi, et ta on nüüd veel alles. Altjal meenutasime kahetsusega ka seda, et me ei saanud koos enam järgmisi filme teha. Karasjovil oli programmis veel palju filme, kuid tema ja ka minu filmikarjäär lõppes «Lindpriidega».»
Legendaarne helirežissöör Enn Säde, kes töötas ka «Lindpriide» juures, nimetab seda filmi ilmasambaks, mille ümber Karasjovi elu keerleski. «Neli-viis dokfilmi lisavad küll tema loomingusse värvi, aga see neljatunnine mängufilm, see «mõistufilm, ajaloolis-revolutsioonilise filmi intellektuaalne paroodia, aga ka allegooria», oli kõige kese. Eesti film näeks teistsugune välja, kui Karasjov saanuks kodus jätkata,» ütles ta Postimehele.
Ka «Lindpriide» operaator, tuntud loodusfilmitegija Rein Maran ütleb, et eesti film jäi Karasjovi äraminekuga ilma perspektiivikast režissöörist. «See, et ta sattus emigratsiooni või tegelikult sunniti ära minema, oli eesti filmile suur kaotus. Ei tohi ära unustada, et «Lindpriid» oli tema esimene mängufilm. Kui me vaatame tema kolleege, nende esimesi filme, ja kuhu keegi pärast välja jõudis, siis võime ainult oletada, mida kõike ta veel teha võinuks.»
Maran toob välja ka Karasjovi vaheda analüüsi– ja nägemisvõime. «See, mida ta mõtles ja teadis filmist üldse, oli Eesti kohta erakordne - mindki õpetas ta filmi vaatama hoopis teistsuguse pilguga,» ütles Maran, kes nimetab teda oma õpetajaks ja teejuhiks mängufilmimaailmas, kuhu ta ise jättis hiljem jälje «Laanetaguse suvega». «Karasjovi käest õppisin ma ka seda, et mängufilmitegija on nagu otsija tundmatul teel.»
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)