Ühe linnuprii lahkumine

Vladimir Karasjov. Foto: Enn Säde

«Ning juhus elada ei ole kuigi sage, see õnn on üürike, mil süda rinnus taob.»

Nii laulab Liis Bender «Lindpriide» finaalis Hando Runneli ballaadide kurba sõnumit, mis täna püüab võtta ootamatut tähenduskoormat. Sest kaugel Pariisis jääb «Lindpriide» filmi stsenarist ja režissöör Vladimir Karasjov raskele haigusele alla.

«Lindpriid» on nii vana film (1970), et selle filmi tegijaidki on alles jäänud näpuotsatäis, vaatajaid küllap veel vähem. Samas, ta lehvib üsna suveräänselt Eesti võrdlemisi tasasel filmimaastikul. Karasjovi maandumist Tallinnfilmi 1965. aasta talvel mäletan veel üpris hästi. Harju tänava koridoridesse ilmub ei tea kust õigeusu papi täishabeme ja pikkade tumedate juustega mees. Veel üks varjaag Venemaalt? – majas ju neid niigi piisavalt… Räägib aga jumala puhast eesti keelt?

Algaja helimehena olen varsti tema teenistuses, teeme kaks ohtlikku dokfilmi juunipöördest, ajame puhevile ideoloogia-valvekoerad ja läheme Telefilmi tegema «Lindpriisid». Juba selle pika, neljatunnise filmi stardipositsioon on kõike muud kui efektne. Käsikirja arutelul tehakse tundmatu habemiku töö pilbasteks, peaaegu kõik tollase ETV klassikud värisevad nördimusest: «Niimoodi filmi ei tehta!».

Jüri Lott, AK peatoimetaja, ruttab kinnitama, et viskas käsikirja prügikasti! Muidugi on Karasjov šamaan, mõne kuu pärast on filmirühm ametis, pooled jooksevad ära, sest «Karasjov on hull, niimoodi filmi ei tehta!»

Nüüd, siit kaugelt vaadates asetuvad mõned asjad paremini kohale. Tollal ei adunud ju lihtsaid tõsiasju: režissöör teeb oma esimest mängufilmi (tema Moskva filmikooli VGIKi õppetöid ma ei tea), peaoperaator Rein Maran võtab üles oma esimest mängufilmi, helimees Enn Säde teeb oma esimest mängufilmi helitööd. Kunstnik Tiiu Lättile on see lugu kunstiinstituudi diplomitöö. Otsekui kamp üliõpilasmaleva entusiaste, eks ole.

Aga Karasjov osutub kirglikuks meheks, säärast kontsentratsiooni võtteplatsil kui tema aegadel pole ma hiljem enam kogenud. Otse loomulikult täidab kogu ruumi Karasjov, see tuleb kuidagimoodi tema sisemusest – kapten laevas või ehk ka diktaator. Ehkki me aimame selles loos teatavat mitmetasandilisust, pole tollal kombeks neist asjust lõunapausidel rääkida. Aastaid hiljem kirjutab ju Karasjov isegi, et «Lindpriid» on «ajaloolis-revolutsioonilise» filmi intellektuaalne paroodia, aga ka allegooria: «Et see mõistufilm tähendaks seda, mida te just näete, ja samal ajal ka midagi muud...»

Kõik, mis edasi toimub, on ju loogiline ja etteaimatav. Film, valmis film, läheb riiulile, st keelatakse, poliitilised ekstsessid filmi ümber viivad Karasjovi ärahüppamiseni Pariisi... Eesti film on ühest võimsast andest lahti saanud, ja ma ei väsi kordamast: seesama eesti film oleks täna teist nägu ja teist tegu, kui mees oleks jätkanud oma loometeed siin kodus.

Pärast fantastilist «maailma esilinastust» Chaillot' palees otse Eiffeli torni jalamil 18. detsembril 1989 taipan võtta Karasjovilt intervjuu. Jah, see on veidi jahtunud hasart, müstifitseerunud filmilugu, aga ta teab, mida arvatakse siin Pariisis tema vanast loost:

«Sellel filmil ei ole teesi, see pole film, mis väidab midagi, vaid see on film, mis tõstatab probleeme ja sunnib vaatajat, kui ta on suuteline, mõtlema. See võib olla üks põhjusi, miks see film ära keelati – et ta ei paku lahendusi. See süsteem oskas keelata, kuid ta ei osanud seda keeldu põhjendada.»

Kinomaja tagakambris on karpides peidus Karasjovi kriitikaalased artiklid ja sõnavõtud. Käisin neid kunagi kopeerimas lootuses mõned sealt avalikkusele teatavaks teha. Esiotsa tühjaläinud üritus. 1974. või 1975. aasta paiku võtab Karasjov uurida Kaljo Kiisa «Punase viiuli» näitel kunsti ja poliitika mõjuvälju.

«Idee kunstniku, kunsti ja poliitika ühtekuuluvusest on valatud skeemi, mitte kujundisse. Milles on siis skeemi ja kujundi erinevus? Skeemis me näeme autorite püüdu «kõik aktsendid paika panna», kogu lugu nii konstrueerida, et «kõik oleks õige» (muidugi õilsal eesmärgil, et teos viiks vaataja sinna, kuhu vaja on). Kujundis on aktsendid paigas (me ei näe, kuidas ja millal need pandi), kujund viib meid ka vastu meie endi tahtmist temaga kaasa.»

Ühes teises kirglikus pleenumikõnes (aga teisiti ta ei osanudki!) võtab Karasjov veelgi uurida idee ja kujundi omadusi. Keegi ametnik (Tallinnfilmi asedirektor) väidab, et «kujundite rida on ainult idee väljendamise vahend». Karasjov raiub nagu rauda: «Ahaa, tähendab – eraldi kujundist eksisteerib mingisugune idee ja kujund on lihtsalt vahend selle idee väljendamiseks? See on ju täiesti platonlik ehk objektiivselt idealistlik mõte. Ei eksisteeri mingit kujundist eraldi olevat ideed ja selle vormistamist kujundis (või see pole üldse kunst). Kujund ei ole vahend, kujund ongi see, mida tahtis sisu ja vormi tervikus autor öelda.»

Lõpetuseks: ma siiralt loodan, et need Karasjovi kirjaread sealt tagakambrist kunagi avaldatud saaksid, nagu ma loodan, et varalahkunud Peeter Brambati pooleliolev film Vladimir Karasjovist meie põlvkondade vahetuse edukalt läbinud Eesti filmimaastikku mõnusa vürtsiga väärindaks.

Kõike head teisele kaldale jõudmise puhul, Vladimir-Georg...

ELULOOLISI ANDMEID

Vladimir Karasjov

Vladimir Karasjov (Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar) sündis 14. detsembril 1931. aastal Tallinnas. Õppis Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskva filmiinstituudis filmiteadust ja -režiid. Pärast Eestisse naasmist lavastas 1960ndate lõpus peamiselt tõsielufilme ja kirjutas filmikriitikat.

1976. aastal palus Prantsusmaal poliitilist varjupaika. 1981. aastal, pärast pikka asjaajamist, said N. Liidust väljasõiduloa ka näitlejast abikaasa Ene Rämmeld ja poeg Tarah.

Aastail 1981–2000 tegi aktiivset kaastööd raadiole Vaba Euroopa / Raadio Vabadus.

Oli Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler.

Tuntuim linateos on neljatunnine mängufilm «Lindpriid», mis jutustab põrandaaluste revolutsionääride eksistentsialistlikest painetest Eesti Vabariigi algusaastatel ja pandi kohe pärast valmimist 1971. aastal riiulile. Aruteludest filmi üle jooksid läbi sellised sõnad nagu «sünge», «mitmetähenduslik», «revolutsioon jääb tagaplaanile». Film jõudis vaatajate ette alles 1989. aastal.