NO99 "Savisaare" blogi. Kohe puhkeb sõda!

Kohe puhkeb sõda, kindlalt edasi Foto: NO99

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine.

Avaldatud teisipäeval, 27. jaanuaril

Riigikaitse. See on nende valimiste põhiteema. Siit jookseb poliitiline rindejoon. Nii öeldakse meile. Aga meie ütleme: njet! Pange ritta erinevate erakondade riigikaitselubadused ja te näete, et need on sama sarnased nagu Aivar Riisalu enne ja pärast IRLi. Ent kuidas pidada debatti iseendaga?

Kui Delfi pakkus oma tavapäraste põhiuudiste nagu "Lugeja küsib: kas peaaegu tundmatu mehega kahekesi reisile minna on hea mõte?" ja "Facebooki-aktsioon ootab kõiki kobedama kanni väljakutsest osa võtma!" kõrvale ka väikest pärastlõunast julgeolekudebatti, oli see sama huvitav nagu valimisnimekirjad kohtadel 30 kuni 100. Jutt oli kõigil sama, isegi sõnade järjekord oli sama: tank, kasarm, mina, tank, kasarm, mina, mina, NATO, mina.

Selline üksmeel valitses parteide seas viimati siis, kui Res Publica kuttide eestvõttel tõsteti toetusi parlamendierakondadele ja näidati väikese Taavi trääsa kõigile uutele tulijatele. See oli uhke trääs. Uutele tulijatele jäi see meelde - kuni tänaseni. Nüüd on uued tulijad taas ukse taga ja koputavad kop-kop-kop võimuuksele. Ja kui oma koju barrikadeerunud valija arglikult küsib, kes ukse taga on ja mis tal mõttes on, vastab uus tulija: Riigikaitse!, ning näitab selja taga laiuvat tankipataljoni, mis on end sisse seadnud vagura eeslinnaelaniku patsifistlikul murulapikesel.

Riigikaitse on neil valimistel nagu Eesti mehe armastus: juttu on palju, aga põhimure on ikkagi see, kuidas täna õhtul mitte ilma jääda. Kuidas jätta riigikaitses alles see, mis meil juba on. Eriti häbelikud on professionaalsed müürililled sotsid, kes oma valimisprogrammis ei paku riigikaitseks välja mitte midagi uut. Nad ei taha riskida, nad ei taha kõndida üle tantsupõranda, nad ei taha minna isegi diskoteegi uksest sisse. Sotside viiest riigikaitse-alasest lubadusest tõotavad kõik viis teha edasi täpselt nii, nagu seni on tehtud. Säilitame kaitsekulutused. Säilitame ajateenistuse. Säilitame osalemise missioonidel. Säilitame NATO kohalolu. Nemad, sotsid, tõmbavad NATOsse vajadusel traati ja panevad sealsed kärsad paika, kui nad peaksid tahtma välja tõmmata.

See kõik on loogiš. See on õige. Riigikaitses ei minda diskoteeki. Et sotsid kasutavad vana head poliit-taktikat "räägime millestki, mis niigi juba on olemas, aga kui sellest räägime, siis tundub, et veel ei ole", on samuti täitsa nii. Tõsi, sama hästi võiksid nad lubada "Paneme Pulleritsu suusatama!". See on loodusseadus ja see on vääramatu. Sotsid ei pinguta riigikaitses üle. Täpsemalt öeldes: nad ei viitsi üldse pingutada. Teised erakonnad on siin tunduvalt erksamad.

Kõige reljeefsemalt keerutab diskoteegi peegelkeradega varustatud peasaalis Reformierakond. Sääraseid alfaisaseid nägi Eesti viimati 1998 Kastani baaris, kui oma eksitusest aru saanud  tüübid igaks juhuks kõigil üle tahi tõmbasid. Ka Reformierakond on aru saanud, et nad on siiani alustanud vale jalaga. Nad on hüsteerias. Aga hüsteerias mitte riigikaitse pärast. Nad on hüsteerias, sest äkki kaotavad nad valimised. Hüsteerias, sest neil pole ideid ega Ansipit. Kuid õnneks nad teavad, mille pärast rahvas mures on. Nad ise ütlesid rahvale, mille pärast muretseda, ja nad teavad, et siit nurgast võib tulla hääli.

Võtkem ette nende riigikaitselubadused. See on sama külluslik nagu esimene Kofkini bistrooputka Tartus, kust alustas oma karjääri Ansip.  Riigikaitsegümnaasium! Kogu ühiskonda hõlmava mobilisatsiooniplaani koostamine! Tasuta kahenädalased riigikaitsekursused! Riigikaitseõpetus kohustuslikuks! Kaks korda rohkem kiirreageerimisvõimega politseinikke! 100 päästeautot! 300 politseiautot! Tasuta tanki-Ants igasse kodusse! Reformierakond pole ainuke. IRL tuleb nende pakkumistega kaasa ja tõstab panuseid lubadustega tõsta liikmete arvu Kaitseliidus (millega liitumine on siiani olnud küll vabatahtlik) ning tegeleda psühholoogilise kaitsega (sest Toompead rünnatakse). See pole enam riigikaitse. See on juba militarism. Ja hoopis siit algab neid valimisi defineeriv joon.

Nende valimiste Suur Narratiiv ei ole Põhjamaa ega Soome saun, vaid Hirm. See on see, millega meid leili aetakse. Aga hüsteerias ei tehta ratsionaalseid otsuseid. Ei küsita küsimusi. Kui riik seisab eksistentsi lävel, on muutused liigsed ja kõige üleliigsemad on tegelikud muutused. Sest iga muudatus võib vallandada sõja. Ja ainult nemad, erakonnad, kaitsevad meid. Kui Ken-Marti poseerib IRLi suurkogul kaks numbrit liiga suures lapilises kostüümis, rahvuslikud Gucci prillid ees, siis on see ka kümnendal korral vaadates sama naljakas nagu Maire Aunaste koht number viis. Aga väga paljud inimesed ei naera. Paljud inimesed on päriselt ka hirmul.

Räägitakse, et mitmed välisinvestorid on hakanud juba otsi välja tõmbama. Milline loll hoiaks oma varasid riigis, mis ise kogu aeg sõjaohtu kuulutab? Neil on militarismist kõrini saanud ja nad lähevad minema. Aga meie peame siia jääma. Siia väiksesse riiki, kus valijaid on nii vähe, et iga hääle nimel tuleb võidelda. Võitlus hulga nimel on emotsionaalne. Võitlus üksiku nimel hüsteeriline. Siinpool hüsteerilist võlli on riigikaitse, liitlassuhted, tegelik valmisolek tegelikeks ohtudeks. Sealpool võlli ootavad meid psühholoogiline kaitse, tanki-Antsu närviliselt võbelev lõug ja Urmas "Venemaa ründab meid Kreeka kaudu" Reinsalu. See on meie saatus. Väikese riigi saatus. Sest see on koht, kus iga hääle pärast võidakse alustada sõda.