See pole enam Villu kelder

Kelder on koht, kus tehakse teoks meie allasurutud tungid.

FOTO: Kaader filmist

«Keldris», režissöör Ulrich Seidl (Austria 2014)

Alates 2. veebruarist Tallinna kinos Sõprus

Kelder on koht, kus on hea hoida kartuleid või jalgratast, aga see äratab meis ellu ka valusaid mälestusi. Juba Villu suri Viljandi lossi keldris. Pagari tänava, Tartu halli maja või Kawe keldrist ärgem parem rääkigem. Põranda all on kukutatud Eesti riiki ja võideldud selle vabaduse eest. Keldriga seonduvad kannatused, vähem või rohkem õilsad.

Nüüd tuleb aga Ulrich Seidl ja näitab, mis sünnib austerlaste keldrites peale selle, mida me juba nagunii teame, kõiki neid Wolfgang Priklopili ja Josef Fritzli sooritatud jubedusi. Selgub, et erinevalt meist suhtuvad austerlased oma keldritesse hoopis naudingulisemalt.

See on koht, kuhu eemalduda ilmakärast või näägutavast abikaasast, tegeleda segamatult oma hobidega, aga vallandada ka igapäevaelus allasurutud ja pärsitud ihasid, mille puhul võivad nauding ja kuritegu ka seguneda, ilma et kõrvaline pilk selle tunnistajaks oleks.

Issanda loomaaed, kes ses filmis kaamera ette astub, on tõesti kirev, kohati tragikoomiline, näiteks härra Josef, kes puhub oma natsisümboolikast kubisevas keldris pasunat ja tõstab koos sõpradega Hitleri paraadportree ees pitsi. (Kaks neist, kohaliku linna ametnikud, olid pärast esilinastust sunnitud ametist tagasi astuma.)

Või siis masohhistist proua Sabine, kes laseb end vabal ajal piitsutada, muidu aga töötab heategevusorganisatsioonis, aidates perevägivalla all kannatavaid naisi. Või perekond Duchek, sadomasohhistid, proua sado- ja mees maso-. Nemad saavad muidu põranda peal hakkama, aga kui naine tahab olla eriti domineeriv, viiakse tegevus üle punases kirglikus toonis kujundatud keldrisse – see on sisustatud nii, et saaks realiseerida oma kõige äärmuslikumaid ihasid.

Või hoopis härra Fritz, kes tahtis saada ooperilauljaks, aga sai lasketiiru omanikuks: tema juures käivad kätt harjutamas ontlikud vanahärrad, kellele teeb näiteks muret, kuidas kohalikud türklased austerlannasid «panevad».

Kordan: see on dokumentaalfilm. Jääb üle ainult imestada, kuidas Seidl oma kangelased seda kõike, ka perverssusi, on suutnud avalikult tegema panna. Äkki ütles, et teeb hoopis mängufilmi? Äkki see polegi dokumentaalfilm?

On ju ka autor ise tunnistanud, et osa stseene selles on lavastatud, näiteks proua Alfredaga. Viimane käib keldris suhtlemas oma nukkudega, kes sarnanevad nagu kaks tilka vett imikutega, nii et esiotsa ei saa isegi aru, et need päris lapsed ei ole. Nukud olevat küll ka päriselt olemas, aga korteris. Seidl ise ei tee muud, kui aitab lihtsalt natuke kaasa – ja tõesti, miks ei võiks see ju ka nii olla, miks ei võikski proua Alfreda seda tegemas käia keldris, nagu Seidli filmis.  

Sellele juba oma kuulsale tegelikkuse järeleaitamise viisile, mis kõnnib kusagil dokumentaal- ja mängufilmi piiripealsel alal ja mille eesmärk on väljendada kujundlikumalt filmi ideed, sekundeerib siin mitte vähem kuulus Seidlile iseloomulik tableau vivant-stiil, n-ö elavad pildid.

Inimesed täpselt kaadri keskel, vaatamas staatiliselt kaamerale otsa. Justkui perekonnafotod, mis ripuvad meie seintel või leidub neid albumite vahel. Nagu meeldetuletus, et see, kes parasjagu kaamera ees poseerib, võiks samahästi olla igaüks meist, ka sina või mina.

Kuivõrd väljendab kelder, selles toimuv spetsiifiliselt just austerlaste haigevõitu alateadvust, millele Seidl ilmselt osutab ja mille kõige äärmuslikumaks avalduseks on Priklopili ja Fritzli juhtumid, on raske öelda.

Ehk tasuks siin tähele panna hoopis seda, et keldrites sündiv, vähem või rohkem sünge, on Ameerika filmides juba ammuilma peaaegu et mütologiseeritud. Ja et Hitleri pilte näeb ning üldse ksenofoobset möla kuuleb ka siin, Eestis. Selleks ei pea isegi kusagile keldrisse ronima.

Tagasi üles