Arvustus: labasuse piirimail 1i

Helena Tamm
, vabakutseline kultuuriajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaisa Selde etenduses «1i»
Kaisa Selde etenduses «1i» Foto: Nuku

Kaisa Selde on kuum. „Smokin’ hot!“ kuulsin publiku seast - juuksed nagu Barbie’l, keha nagu päris ja mitemed head ideed. Ainult teostusest jääb puudu, sest mida tähendab füüsiline komöödia? Aga füüsiline teater üleüldse? 

Esimesena tuleb silmade ette Renate Keerdi üle-eelmise aasta jalustrabaja „PURE MIND“. See on teater, mis nihutab mõistmise piire, hülgab neid ja loob ise uusi. Keerdi lavastustrupp töötab erakordse nupukusega oma füüsist kasutades. Lavastus ehitab üles enam kui haarava ja sealsamas ka briljantselt humoorika lavaloo. Seda tehakse ilma ühegi sõnata, pelgalt mõningate üksikute häälitsuste toel. Nuku teatri noore näitlejatari Kaisa Selde monolavastuse „1i“ määratlemine füüsilise komöödiana on küsitav. Puhtalt kehalist huumorit eristada ei saagi, lakkamatult noore naise mõtteid edastav hääl lindilt ei lase.

Juba lavastuse algus jääb segaseks. Madruse kombel vinnaks Selde musta värvi mesiniku kaitsemask peas mitme minuti vältel nagu purjeid üles. Mis köite tirimine? Siseallikas paljastab, et tegu on nukuteatri näitleja igapäevase töö kujutamisega. Ühesõnaga sisenaljaga, mis publikuni ei jõua. Edasine lume loopimise sketš on juba arusaadavam. Ühtlasi astub siit alates vaatajatele mõtteid pähe istutama ka Selde hääl lindilt. Osavalt kulgen näitlejatar kolmveerand tundi oma eelnevalt lindistatud mõtetega ühes taktis. See õnnestub üsnagi sujuvalt.

Üksi nii reaalsuses kui ka unelmais – lavastuse keskne idee ei peida end, leidlik on ka selle pealkiri. Unelmat kujutab järgmine misanstseen kohvitopsiga, mis Kaisa Selde kätes osavalt ihaldatud auhinnaks muutub.  Kui ei oleks ainult seda häält lindilt, mis kõik ette dikteerib, puust-punaseks ja üheseks muudab.

Teine nukuteatri tööd skitseeriv lõik on märksa lõbusam. Ühtemoodi liikuvad soki-linnud ja papist palmipuu näitlejatari peas tekitavad esimesi muigeid. Sketš lõppeb äkilise klubimussi saatel. Teed enesekaemusliku lavaloo tipphetkeni juhatab veel üks piinlik seik. Siin on kujutatud noorte naiste alkoholilembust või pigem palavat armastust, kirge. Plastikust ääreni promille täis klaas juuste vahel ronib Selde erinevatel viisidel üle redeli. Hääl lindi pealt räägib juurde, kui ühetaoline võib vägijookide tarvitamise kultuur olla. Mõistan, et tegu on tahtliku liialdusega, mis peaks mõjuma naljakalt, aga mõjub muserdavalt. Kuulun küll lavastuses kõne all olevasse sihtrühma, aga samastuda on enam kui keeruline. See on joogikultuuri porno ja kui tegemist peakski olema ühe teise Eesti parodiseeringuga, siis asi seda hullem. Alkohol on üks enim levinud noorte surmade põhjustajaid. Pole üldse naljakas.

Kuigi ka klubiõhtu kujutamine kõigub tuntavalt hea maitse ja labasuse piirimail, on see tükkmaad nutikamalt lahendatud. Saal pahvatab naerma, kui liibuvas sinises kleidis kaunitar koomilisi enesesättimise (loe: tantsu-) liigutusi tegema hakkab. Hääl lindilt jagab tema mõtteid ja siin on need ainsana täiesti õiges kohas täiendades ja vahendades laval toimuvat.

 Õnnestunud tegelane on samuti laste kokasaate Mahla Mõmm ja huumorirohke videolõik peedi-apelsinipüree (loe: mahla) valmistamisest. Saate lõpuks mahlast nõretav, tilkuv ja näost punane Mõmm on ikka debiilselt õnnelik. „Juhei! Imeline!“ Humoorikas vastupidiselt nahavähi vastasele reklaamklipile, mille ajal mulle tundub, et olen Selde kehaga juba liiga tuttav. Puhtalt seksikusele mängimine ei tööta enam, rääkimata taaskord sketši vaimukuse mõõtmest.

Kokkuvõtlikult nägin huumorivaest huumorit. Ei ole kaugeltki veel suurepärane, kui laval on imekaunis näitleja ja vaid mõned nupukad ideed suure hunniku küsitavate seas. Kui lavastuse kontseptsioon jääb mõistmatuks ja selle sisu paneb poole ajast pead vangutama, siis.. jah. 

Tagasi üles