Rein Lang räägib kultuuri riiklikust rahastamisest

Rein Lang Foto: Mihkel Maripuu

Avaldame riigikogu liikme Rein Langi ettekande „Kultuuri riiklikust rahastamisest“, mille ta pidas eile Kultuurkapitali juubelikonverentsil. 

Rein Lang: 

Tänan võimaluse eest sõna sekka öelda. Eriti tänan KULKA-t kui avalik-õiguslikku isikut  julguse eest mulle sõna anda. Lase kits kirikusse ja see läheb kantslisse ka – nagu üks eetikanõunik ütles.

Aga, et mitte petta lootusi minu tänase jutu põhjal paar päeva järjest Reformierakonda ja mind isiklikult sõimata ja mulle igasugu tiitleid omistada, asume kohe asja juurde. Mul on kümme slaidi – kümme teesi, mida soovin teiega jagada.

Esimene tees.

Kultuurile tehtavad ühiskonna kulutused on viimastel aastatel kõvasti suurenenud. Kõik, kes väidavad vastupidist, peaksid oma väiteid tõestama.  Mis pole paraku võimalik. Aga meil omaks võetud kommunikatsiooniteooria seda teadupoolest ka ei nõua – tuleb kirjutada juhtkiri, milles väidetakse, et kultuuri osatähtsus riigis väheneb, sest võimul on liberaalid ja tõestagu keegi vastupidist.  Väidetakse, et valitsus valetab alati ja statistika on poliitiline matemaatika (viimases on ju teatud tõetera). Paraku pole see nii. Maailma kõige arenenumate riikide klubi on OECD, millesse astumine, õigemini sissesaamine, möödus Eestis pea märkamatult. Selle organisatsiooni analüüsi järgi rahastab Eesti kultuuri ja ka sporti suhtena GDP-sse ühe elaniku kohta kõige rohkem. Et kohe vältida pealkirja, et Lang tahab kultuuri rahastamist vähendada, siis ütlen selgelt. EI TAHA. Konstateerin vaid fakti.

Teine tees.

Kultuuri rahastamise määr ja üldine rahulolematus sellega on võrdelises sõltuvuses. Ehk siis – mida rohkem on raha jagada, seda rohkem on tülisid ja raevu selle raha pärast. Kui riik kultuuri ei rahastaks, poleks meie inforuumis mingit lamenti selle üle.

Kolmas tees.

Iga poliitik, kes seisab kultuuri riikliku rahastamise korrastamise eest, saeb oksa, millel ta istub. Võiks ju arvata, et igasugune raha juurdevool ja ka katsed selle jagamist muuta õiglasemaks ja läbipaistvamaks, leiab toetust. Tegelikult on vastupidi – meil saadakse aru ja aktsepteeritakse seda, et rahajagamine on kellegi poole kaldu, kuid ei aktsepteerita seda, et võimuga ei saa luua häid suhteid just oma erahuvi ajamiseks. Kui mõni huvirühm ei suuda endale teistega võrreldes eelistatud seisundit välja kaubelda, siis süüdistatakse oma esindajaid viletsas lobitöös ja asjaajamises .  Musternäidiseks sellisest maailmavaatest on kõik seisukohad, mis süüdistasid majanduskriisi ajal kultuuriministrit selles, et ta ei suutnud võidelda ühiskonna solidaarsusprintsiibiga kriisi üleelamiseks. Sellised süüdistused, muide ei olnud üksikjuhtumid vaid täiesti massiline nähtus.

Neljas tees.

Eesti ühiskond on leige kõigi usundite, välja arvatud pime usk riiki, suhtes.

Mulle on jäänud mulje, et eestimaalastele saabub tõeline rahulolu siis kui õhtuti tuleb nende koju riigiametnik, kes tõmbab peale teki ja paneb suhu kommi ning hommikul tuleb hellalt äratama koos aurava kohvitassiga.  Veel enam kui kakskümmend aastat peale nõukogude süsteemi kokkuvarisemist usutakse kriitikavabalt, et riigiasutus on kordades parem asi kultuuri edendamiseks kui vaba kodanikuühendus, kasumit taotlevast erafirmast üldse rääkimata. Viimased on saatanast.  Hea näide on siinkohal meie ülikoolide õiguslik seisund. Juristide põhjendatud jutud, et nad tuleks valdavalt muuta avalik-õiguslikest isikutest eraõiguslikeks isikuteks, tõstavad reeglina üldsusel juuksed püsti. Ometigi ei muutuks sellega midagi ülikoolide rahastamises, küll aga muutuks selle raha kasutajate isikliku vastutuse osas .

Viies tees.

Riigiusk, nagu iga teinegi võib olla suuresti silmakirjalik. Toome jällegi näite – korrastamaks kultuuriasutuse majandamist  otsustakse tema edasine toimimine viia üle eraõigusliku sihtasutuse vormi. Enne otsuse formaalset langetamist hakkavad ilmuma meedias südantlõhestavad kirjutised sellest, kuidas tähtis ja vajalik institutsioon leiab nüüd lõpu. Riigiametnikust direktor sõimab oma otsest poliitikust ülemust nii, kuidas jaksab. Kui otsus lõpuks langeb ja asutus korraldatakse ümber, selgub eraõiguslike reeglite järgi tehtud revisjoni käigus, et aastaid on riigi raha sisuliselt kuritarvitatud. Ühes eesti teatris ei ostnud selle juht isegi koerarihma oma raha eest. Mida ma öelda tahan – seda, et pealtnäha maailmavaateline usk riigiasutustena toimivatesse institutsioonidesse on sageli vaid kuritarvituste kattevari.

Kuues tees.

Kehtiv arusaam, et mida suuremad on jagatavad summad, seda üksikasjalikumad ja keerulisemad peavad olema jagamise reeglid, ei pruugi teenida eesmärki. Keegi ei vaidle, et maksuraha kasutamine peab olema läbipaistev ja selle jagajad ei tohi oma seisundit enda huvides ära kasutada. Kui aga ülikeeruliseks aetud reeglistikus saab kedagi süüdistada pelgalt formaalsuste mittetäitmises ja selle abil sekkuda konkurentsi enda huvides, on tegu kõverpeegliga – reeglite täitmise järelevalvet saab kasutada omaenda majanduslikes huvides. See on mõtlemise koht. Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis KULKA-le kui avalik-õiguslikule isikule sajaprotsendiliselt kõigi teiste riigi vara käitlemise ja korruptsiooni vältimise reeglite rakendamine on üsna kaheldav, sest seaduse lausel moodustatud KULKA nõukogudes on kõik isikud moel või teisel rahastamisotsuste osas huvitatud isikud. Otseselt võib-olla mitte, kuid kaudselt küll.

Seitsmes tees.

Eesti Põhiseadus annab meie ülikoolidele väga laia otsustusõiguse selle üle, mida ja kuidas õpetada. Maksumaksja maksab. Aga väheneva rahvastiku ja vaba liikumise juures võistlevad ülikoolid üliõpilaste eest. Kõik nad lubavad head haridust. Kui lubatakse head haridust, lubatakse sellega ka head töökohta kraadi omandamisel.  Kui nüüd kraadi kätte saanud inimene jääb tööta, on süüdi keegi teine. Riik muidugi. Kui avalik-õiguslikud ülikoolid juba õpetavad mulle kultuurierialasid, siis on ju igati loogiline, et see oleks tagatud ka inimväärikat palka maksva töökohaga mõnes kultuurinstitutsioonis. Parem oleks, et need institutsioonid oleksid n.ö kindla leiva riigiasutuses, aga äärmisel juhul käib ka eraõiguslik asutus, tingimusel, et minu palgaraha riigilt selle toetusena tuleb.

Sellest tulenevalt on tasuta kõrgharidus tegelikult meede, mis suurendab survet luua riigi poolt toetatavaid töökohti niigi üleküllastatud kultuuriturul. Seega, tuleks kultuuri finantseerimise hulka lugeda ka summad, mis kuluvad kultuurierialade õppemaksuta õppe finantseerimiseks ülikoolides.

Kaheksas tees.

Mida ulatuslikum rohkem tasuta kõrgharidust humanitaarsfääris ja kultuurierialadel on, seda madalam on kultuurisfääris inimeste sissetulekute tase.  Mida madalamad on inimeste sissetulekud, seda rohkem pooldavad nad poliitikaid, mis on suunatud mitte väärtuste loomisele vaid olemasolevate väärtuste ümberjagamisele. Soovitan süveneda meeleoludesse, mis täna on valdavad Kreeka, Hispaania ja Itaalia lõunaosa ülikoolides – see teave on tänu veebile kõigile kättesaadav.   

Üheksas tees.

Kas kirglik debatt kultuuri riiklikust rahastamisest puudutab ühiskonna vajadust uute TEOSTE järele või teatud ühiskonna osa rahulolematust oma elatustasemega? Ausat vastust, palun! Ainult iga vastuse saab kohapeal auklikuks tulistada.

Kümnes ja viimane tees.

Saabastega Kass on ärganud! Kreeka uue peaministri näol. Francis Fukuyama eksis rängalt kui kuulutas ajaloo lõppu. Guruks ja selgeltnägijaks võib hoopis osutuda Samuel Huntington. Tema teooria järgi asume me tsivilisatsioonide kokkupõrke eesliinil. Ja rumal oleks arvata, et eesti kultuur ja loojad jääksid sellest kokkupõrkest eemale. Meid ootavad ees keerulised, kuid ka huvitavad ajad.