/nginx/o/2015/02/04/3734889t1h5adb.jpg)
Prantsuse väljaandes Le Figaro avaldatud artiklis räägib Eesti režissöör Ilmar Raag oma filmist «Kertu». Raag: «Armastus jääb alles ka siis, kui maailm kokku variseb.»
Le Figaro kiidab Ilmar Raagi filmi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väljaande arvates on Ilmar Raag on suutnud erinevad karakterid ja tundevarjundid hästi esile tuua.
Raag: «Arvan, et armastus on tunne, mis ületab kõik muu. Armastus jääb alles ka siis, kui kogu maailm meie ümber kokku variseb. Need kaks hinge, Kertu ja Villu, kes satuvad surmalõksu, on siiski oma puhta tunde tõttu sellest üle».
Raagi film «Kertu» räägib noorest naisest Kertust, keda peetakse ullikeseks ning keda ta isa püüab liigselt kaitsta. Naisel tekib kummaline ja keelatud suhte naistemehest alkohoolikuga.
Kertu, keda kehastab näitlejanna Ursula Ratasepp, on ebamäärases vanuses noor naine. Ta põsed on ümarad ja rõõsad nagu lapsel, kuid samas on silmade ümber märgata murest tekkinud kortse.
Ta on kenake, olles mõistatuslik segu värskusest ja kulunust. Üksindus on tema pidev saatja. Ta on oma elukohas Saaremaal samas üsna tuntud, elades koos vanematega ja töötades kohalikus postkontoris.
Kertu armub salaja Villusse (Mait Malmsten), saates talle romantilise luuletusega kaardi. Tegemist on üsna kena välimusega mehega, kes on alkohoolik.
Nende suhe saab alguse jaaniõhtul. Linateose kõige romantilisemaks stseeniks saab pidada seda, milles nad on kahekesi mere ääres. Lühikese suveöös on näha Kertut esmakordselt naeratamas.
Kertu kadumist märgatakse ja kogu küla asub teda otsima. Villut aga süüdistatakse süütu tüdruku ärakasutamises.
Prantsuse väljaande arvates on tegemist on vaatajaid jäägitult endasse haarava linateosega, milles tõdetakse, et väline pilt ei pruugi kokku langeda sellega, mis toimub tegelikult.