Marju Lauristin: poliitiliselt polnud siin midagi huvitavat

Marju Lauristin

FOTO: Peeter Langovits

Reede õhtul toimunud NO99 muusikali „Savisaar“ esietenduse lõppedes tänas publik teatrit mitmeminutilise aplausi ja püstitõusmisega. Oma muljeid jagas Marju Lauristin. 

Mis mulje jäi etendusest?

Väga huvitav oli vaadata, kuidas lavastus end lahti rullis. Alguses ei saanud päris hästi aru, kuhu see kõik suundub. Väga palju oli dokumentaalpoliitikat. Lõpuks läks huvitavaks ja just kunstilisest küljest, poliitiliselt polnud siin midagi huvitavat. Huvitav oli ta just kunsti ja ühiskonna, kunsti ja elu vahekorra pärast. Me oleme sageli unustanud, miks meil kusti üldse vaja on. Saime taas kogeda, et kunsti on vaja selleks, et elu nähe teise nurga alt, teise loogika järgi.

Kõige üllatavam, säravam hetk lavastuses?

See iseenesest pole mingi üllatus, et kõik on vaimustunud Marika Vaarikust. See on tõesti väga… väga võimas, mis ta tegi ja selle rolli välja kandis. Selles lavastuses on mõtte välja kandmise tohutult raske ja Vaarikul tuli see väga hästi välja.

Kas ja mis moel võiks lavastus ja sellega kaasa käiv mõjutada valimistulemusi?

Ei mõjuta. Mitte mingil juhul. Just selle spekuleerimise pärast ma rõhutan, et me ei saa kunsti ja ühiskonna vahekorrast sageli aru. Me ei mõista, et loogikad on erinevad. Kui teatrilaval midagi näeme, siis see ei tähenda, et meie ees oleks väga suur aken, kust paistab elu. Näeme elu teissuguse nurga alt, teissuguse pilguga. Kui me selleks avatud oleme, siis on kunstil mõtet. 

Tagasi üles