Teater usub Keskerakonna uuestisündi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

NO99 muusikal "Savisaar", Edgar Savisaare rollis Marika Vaarik.

FOTO: Ene-Liis Semper

Lavastuse paatos – kõik maised ja taevased jõud, jumalad ja fuuriad, sõbrad ja vaenlased, koorid ja muusika on pandud anuma vaid ühte –, mine ometi ära ja anna vabaks mitte ainult Kadri ja Jüri, vaid tegelikult kogu Eesti poliitikaelu. Pealisülesanne on seega õigesti valitud ja see kindlustavat teatavasti vähemalt poole kunstilisest kordaminekust.

NO99 muusikal "Savisaar", mida mängitakse Nordea kontsertsaalis. Edgar Savisaare rollis Marika Vaarik. Pildil koor ja Fuuria, keda mängib Rasmus Kaljujärv.

FOTO: Ene-Liis Semper

NO99 muusikal "Savisaar", mida mängitakse Nordea kontsertsaalis. Edgar Savisaare rollis Marika Vaarik.

FOTO: Ene-Liis Semper

NO99 muusikal "Savisaar", mida mängitakse Nordea kontsertsaalis. Edgar Savisaare rollis Marika Vaarik.

FOTO: Ene-Liis Semper

NO99 muusikal "Savisaar", mida mängitakse Nordea kontsertsaalis. Edgar Savisaare rollis Marika Vaarik.

FOTO: Ene-Liis Semper

Arvustus

«Savisaar»

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, dramaturg Eero Epner.

Heliloojad Vaiko Eplik ja Jakob Juhkam.

Laval Marika Vaarik, Rea Lest, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja Jarmo Reha, külalistena Liina Vahtrik (Von Krahli teater) ja Raivo E. Tamm ning noorte segakoor Vox Populi (dirigent Janne Fridolin).

Esietendus 6. veebruaril Tallinnas Nordea kontserdimajas.

-----------------------

Mida kaugemale «Ühtse Eesti suurkogust» (7. mail 2010 Saku suurhallis – toim), seda sagedamini on teatrile NO99 hakatud ette heitma, et «lavastuse pilav toime raiskas ühiskondlikke pingeid, mis oleksid pidanud saama lahenduse ja väljenduse just nimelt reaalse poliitilise rahulolematuse ja võimusuhete muutusena» (Meelis Oidsalu).

Jah, tol õhtul oleks võinud Allar Jõksi või Indrek Tarandi partei reaalselt sündida, selle asemel aitas suurlavastus aga tahtmatult kaasa «kartellierakondade» võimu kinnistumisele. Aga teisalt – kui respublikaanide ja roheliste fiasko järel oleks teater aidanud poliitorbiidile lennutada veel ühe võimuahne petturite kamba, mida oleks see tähendanud niigi lapsekingadest Eesti demokraatiale?

Eks varsti näis, kas lasub suurkogu vari ka tänastel «värsketel» parlamentipürgijatel. Teatri paljastatud meetodid – manipuleerimine finants- ja poliitikaasjades väheteadlikumate valijate õiglustundega – on ju samaks jäänud.

Kuid NO ei saa mitte vaiki olla. Ning võttis seekordsete valimiste eel valminud hoiatuslavastuse sihtmärgiks Edgar Savisaare ja sellega ühes siis ka Keskerakonna mineviku, oleviku ja tuleviku.

Täpne valik

Objekti valik tekitas esialgu õlakehituse – kas pole hiljaks jäädud ning on hakatud kahurist poolsurnud kärbest tulistama? On ju nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu kui ka Vabaerakonna juhid kinnitanud, et peamiseks ohuks Eesti tulevikule on Reformierakonna võimule jäämine ning Savisaarel pärast neid valimisi enam rolli riigitaseme poliitikas pole. Vaid Taavi Rõivas jätkab endise visadusega tohutu Savisaare-kolli seinale maalimist.

Just sellest lähtudes saab aga selgeks, et teatri valik on ka seekord täpne. Savisaar on praegu Reformierakonna võimulpüsimise viimane garant. Lahkub tema, peavad ka reformarid oma asjad sadades kabinettides kokku pakkima, selles ei kahtle vist küll ükski poliitikavaatleja.

Ning siit ka lavastuse paatos – kõik maised ja taevased jõud, jumalad ja fuuriad, sõbrad ja vaenlased, koorid ja muusika on pandud anuma vaid ühte –, mine ometi ära ja anna vabaks mitte ainult Kadri ja Jüri, vaid tegelikult kogu Eesti poliitikaelu. Pealisülesanne on seega õigesti valitud ja see kindlustavat teatavasti vähemalt poole kunstilisest kordaminekust.

Teise poole pidavat Konstantin Stanislavski sõnade kohaselt andma õige osatäitjate valik. Ja ka siin on toredaid saavutusi.

Kuldses toogas Marika Vaarik näikse oma kangelasest rohkemgi teadvat kui lavastajad. Ta ei parodeeri, vaid pigem tunneb kaasa – vähemalt neis kohtades, kus libretistid talle otseselt nuga pihku ei suru. Igatahes läheb see leedi ja lord Macbethi võimas süntees kindlalt Eesti teatrilukku.

Esile tõstan ka Gert Raudsepa, kes nõuniku rollis on samuti suutnud jõuda selle vastiku kuju vastuoluliste psühholoogiliste tagamaade avamiseni. Vaimukas on uisulembelisele peakangelasele tumedat tulevikku manava Fuuria rulluiskudel liuglemine Rasmus Kaljujärve elegantses soorituses. Liina Vahtriku heale vokaalile (fraseerimisega on siiski probleeme) lisandub ka paras ports õiglast näitlejasarkasmi Vilja suhtes. Suurepärased on Raivo E. Tamm Mardi ja Linnarina ning Jarmo Reha Jürina.

Kaelamurdev katse

Meeldejäävalt vaimukas on Kristin Pukka loodud tantsuline liikumine, mida võinuks rohkemgi olla. Kindlasti on suure ja kuuldavalt/nähtavalt eduka töö teinud dirigent Janne Fridolin Neitsite koori kujundamisel lavastuse tegelikult teiseks peaosaliseks.

Tõrvatilgaks meepotis on loo žanriline ebamäärasus. Ette on võetud kaelamurdev katse sulatada kokku antiiktragöödia ja n-ö prügikasti-stiilis poliitsatiir. Nii tekitatud «siga ja kägu» aga kriginata ei haaku ning lavastustervik nagu muusikagi jääb eklektiliseks. Kreekalik-shakespeare’lik pool on üsna võimas ja hästi paigas, kuid küllap tekitas see loojais põhjendatud kartust, et nii võib vaatemäng jääda liiga paatoslik-staatiliseks. Sellele pealevalatud päevakajaline soust on kohati vägagi vaimukas.

Savisaare ja Mardi võitluslikku duetti Vabaduse Isa tiitli eest hakatakse kindlasti ette kandma ka lavastusest lahus. Linnari ja Joeli kvartett Andruse ja Taaviga peegeldab nüansitäpselt Reformierakonna ja Keskerakonna lahutamatust. Jüri «märg» unenägu Kajast võib omada prognostilist tähendustki. Hea maitse piiril on minu jaoks naaberriigi takuhabemetega saadikute ja nende karupeaga kuninga liin.

Päris poliitilis-psühholoogiliselt mööda on aga pandud lavastuse naispeategelase Kadri kuju loomisel, ja etteheited ei kuulu siin mitte niivõrd Helena Pruulile. Näha Kadri motiivina meeletut võimuiha ning rääkida tema puhul 20 aastast «raisatud elust» näitab tegijate (eelkõige vist siis Eero Epneri) pealiskaudsust Keskerakonna sisekliima ja kaudselt ka Savisaare fenomeni mõistmisel. Sellise lahenduse sisulise katte puudumist tõestab seegi, et Kadriga pole lõpuks suudetud peale hakata muud targemat, kui lasta tal poolalasti olematusse hüpelda.

Imeline lõpp

Lavastuse üheks läbivaks liiniks on Savisaare võitlus reeturitega. Etenduse algul kuuleme Kuningalt, et «ei saa sind reeta vaenlane, vaid ainult sõber» ning hiljem uhkeldab peategelane sellega, et omab reeturite kataloogi.

Savisaare juurest on tõepoolest lahkunud kuus lainet lähimaid võitluskaaslasi (Marjust Viljani). Tagakiusamismaania põhjustab usaldamatust ja viib reetmiseni, reetmine omakorda süvendab tagakiusamismaaniat. Kus on siin muna ja kus kana, see vajaks ilmselt sügavamat kunstilis-kliinilist analüüsi.

Kadri ja Jüri teavad, et nad on seitsmes laine, mis pidavat platsi puhtaks lööma, nii et pole põhjust neid mõnitada või neile kaasa tunda selle eest, kus ja kuidas nad täna seisavad.

Mis saaks Eesti poliitikast ilma Keskerakonnata, seda ei oska ennustada ükski analüütik. Ojasoo-Semper-Epner paistavad uskuvat, et parem ei saaks ning seetõttu on nad oma lavastusele loonud imelise lõpu – kandlekujulise kommikarbiga tüdrukutirtsust Kadri laulu näol, kes «üle maa ja vee / musta sinise / oru vargamäe / valget purje näeb».

See, mida ta näeb, on «väike savist saar»! Minu võtan seda usuna Keskerakonna uuestisünni võimalusse, mida ma koos lavastuse autoritega kindlasti jagan.

Tagasi üles