Kunstiajaloolane Krista Piirimäe kritiseerib teravalt holokausti-teemalist näitust

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Zbigniew Libera «Residendid».

FOTO: Tartu Kunstimuuseum

Kõigil  kunstnikel on oma vaatenurk ja iga teos on ... lähtepunkt diskussiooniks (Raimu Hanson, «Näitus mälestab holokausti ohvreid», Tartu Postimees, 9.02). See lause on demagoogiline: Rael Artelil puudub diskuteerimise võime, sest muidu oleks näituse «Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest» eel toimunud muuseumis mõttevahetus, kas mõni «kunstiteos» hoopiski kedagi ei solva.

Kõige ehmatavamad on Artur Żmijewski videod. Üks on «Kullimäng», kus alasti inimesed mängivad gaasikambris naerdes kulli. Auschwitz peaks seal olijale panema põlved nii nõtkuma, et ta suudab ainult roomata, aga näe, Żmijewski ja Artel lõbutsevad.

Videos «80064» piinab Żmijewski 92-aastast endist koonduslaagri vangi, keda ta veenab meenutama läbielatut ning vanginumbrit üle tätoveerima. Rael Artel: «Kunstipublik saab tätoveerimise ja alandava häbimärgistamise valust osa väga otseselt.» (Kataloog, lk 27). Nii jätkates saaks kunstipublik koonduslaagri õudustest veel paremini aru, kui tema nähes mõni inimene ära gaasitataks!!

Ka Zbigniew Libera on valinud holokausti kõige paremaks mäletamiseks rõõmu. Koonduslaagri vabastamise ajal Nõukogude vägede poolt tehti traataia taga olevatest vangidest foto. Libera on teinud lavastuse, kus kaasaegsed on samas asendis ja riietuses, kuid naeravad, nagu oleksid nad olnud puhkelaagris.

Selline tööde valik ei ole juhuslik, see baseerub direktori kahel isikuomadusel. Esiteks ei suudagi ta midagi positiivset pakkuda, mille näiteks olgu 2014. aasta näitused, kus raha tasus maksta ja oleks sobinud võtta ainult Rauno Thomas Mossi, Maria Arusoo ja Tiiu Talvistu (Malle Leisi retrospektiiv) koostatud ekspositsioonide vaatamise eest.

Selleks et ikkagi pääseda meediasse, paneb ta panuse skandaalidele, milleks esimene oli Jaan Toomiku haisvad fekaalipurgid ja Raul Meele roppused sinimustvalgel 2012. aasta näitusel «ART IST KUKU NU UT». Ta oli selle üle väga uhke, et poleemika kestis ligi aasta. Pean seda Herostratose kompleksiks, kes teatavasti maailmakuulsuse ihas põletas ära ühe seitsmest maailmaimest, kauni Artemise templi Efesoses.

Kui 2012. aastal Artel mõnitas eesti rahva pühadust – lippu -, siis nüüd on asi tõsisem, ta naerab inimkonna ajaloo kõige hirmuäratavama tragöödia üle. Ta kasutab kataloogis tagasihoidlikku sõna «õõvastav», mida üks või teine teos pidavat olema, täpsem on öelda, et näituse läbivaks jooneks on sadism, midagi patoloogilist, mida direktor püüab pakendada pseudofilosoofilisse rüüsse.

Talle meeldib lihtsalt inimese sisemus segamini lüüa, meeldib, kui inimene väljub näituselt mitte vaimselt ja hingelt rikkamana, vaid maad ligi litsutuna, või vihasena või kalgistununa: «Ongi aeg holokausti üle naerma hakata.» Näiteks tõstatab ta küsimuse, et kas hukkamispaigal naermine, mängimine ja tantsimine on nüüdisaegne viis hukkunuid mälestada?! Tule taevas appi!

Teine Arteli eripära on ühe eetilise närvi puudumine, mis hoiatab omanikku haiget tegemise eest  rahvusele, usule, inimesele, et on olemas pühadusi, mille üle ei naerda, olgu selleks Eesti lipp või prohvet Mohammed. Selle närvi puudumine on põhjus, miks muuseumist on lahkunud sunniviisiliselt ja vabatahtlikult 22 inimest, kõik traumeerituna, vähemalt kaks  invaliididena, aga direktor naeratab: «Muuseumis on kõik hästi».

NÄITUS

«Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest»

Kuraator Rael Artel

Avatud alates 7. veebruarist Tartu Kunstimuuseumis

Tagasi üles