/nginx/o/2013/09/05/2151147t1h4dc2.jpg)
Viiendal veebruaril toimus Estonia kontserdisaalis järjekordne MustonenFest’i kontsert. Seekord esinesid Raschèr Saxophone Quartet (Saksamaa), Klaaspärlimäng Sinfonietta ning kaks vinget pianisti - Rostislav Krimer (Valgevene) ja grand old man Paul Badura-Skoda (Austria). Dirigendipuldis oli taaskord Andres Mustonen. Kavas oli Boccherini, Glass, Vähi ja Mozart.
Boccherini sümfoonia d-moll op. 12 nr. 4 (alapealkirjaga „Saatana maja“, 1771), koosnes kolmest osast ja oli kokkuvõtlikult öeldes 20 minutit lausa hambaid krigistama panevat efektset muusikat.
Üheks tõmbenumbriks kavas oli kahtlemata Philip Glass. Tema muusikat esitatakse Eestis masendavalt harva. Seekord sai kuulda tema kontserti saksofonikvartetile (1995), esitajaks Raschèr Saxophone Quartet Saksamaalt - täiuslikult kokkukõlav kamp, kelle mängu kuulaks või terve õhtu. See teos, mis ettekandele tuli, ei ole tüüpiline Glass. Kui kava ei teaks, siis suure tõenäosusega ei pakuks, et tegu on Glassi muusikaga, alles loo keskel tulevad esile tema tuttavlikud ja maailmakuulsad rütmifiguurid ning harmooniad.
Kontserdilt ei puudunud ka esiettekanne - Peeter Vähi 2013. aastal kirjutatud „Violet winds“, mis loodud saksofonikvartetile ja orkestrile. Autor on ise öelnud oma loo kohta, et „Violetsed tuuled“ on saanud inspiratsiooni unenäolaadsest kujutluspildist, mille keskmes olidki lillakad õhuvood. Kogu teos mõjus ebamaiselt ja viis rännakule. Peeter Vähi on väga palju maailmas ringi reisinud ja tema muusikat kuulates võib öelda, et see on tore segu kõigest. Tema stiili ei kõrvutaks mitte kellegi teisega, ta ajab lihtsalt oma rida. Sellest teosest jääb kohe meelde kaasahaarav rütm ja meeleolu, mis kuulates tekib. Selle teose on kirjutanud tõeline maailmakodanik.
Klaaspärlimäng Sinfonietta koosneb umbes 25st mängijast. Orkestri kohta väike koosseis, mis muudab eranditult kõik lavalolijad asendamatuteks. Nad kõik mängivad kui solistid. Vahelduseks oli ka tore näha, et klassikalise muusika kontserdil on inimesed laval mingites muudes toonides kui mustas - orkestri naised kandsid kauneid värvilisi kleite ja meestelgi olid ees kirjud lipsud.
Kontserdi teise poole sisustas aegumatu Mozart. Täna oli harukordne võimalus näha viie meetri kauguselt tõelist legendi - Viinis sündinud Paul Badura-Skoda - varsti üheksa kümnendit siin maailmas elanud, suurema osa sellest ajast mänginud klaverit suurmeestega nagu Karajan, Furtwängler, Solti, Böhm jt. Tänane kontsert tõestas imehästi, mismoodi vanus tõesti ongi ainult number - mees mängib klaverit nagu poisike. Lisaks kõigele veel ka peast. Tema kõrval soleeris Valgevenest pärit Rostislav Krimer - andekas mees temagi. Nendel kahel pianistil on väga hea lavaline klapp ja koostöö.
See kontsert jääb meelde tükiks ajaks. Väga kahju oli ainult rõdult vaadata pooltühja saali. Küsiks selle peale vaid, et miks küll ometi...