Pahupidisusega uperpallitav Raud

1995. aastal debüteeris Piret Raud teosega «Kataleena isemoodi juuksed», sellele järgnes ligi kümneaastane kirjutamispaus, mil ta peamiselt illustreeris teiste autorite teoseid.

Ja tõenäoliselt mõtles, kas on mõtet trügida samale alale, millel su vanemad on ülisuuri tegusid teinud. Meie kõigi rõõmuks 2004. aastal ta tuli – sisukamalt, jõulisemalt ja küpsemalt. Võiks isegi öelda, et programmiliselt, sest tema looming on käsitletav kui autoriraamatu (raamat, mille pildid ja teksti on loonud üks isik) traditsiooni süvendamine eesti kultuuriruumis. 

Kuni tänaseni on ta avaldanud kaksteist eestikeelset lasteraamatut. Samuti on Piret Raua raamatuid rohkesti tõlgitud ning neid on auhinnatud nii kodus kui siit kaugemalgi. Kuidagi märkamatult, kuid kindlasti teenitult on Piret Rauast saanud üks meie nüüdislastekirjanduse juhtivamaid autoreid. Kirjanik ja illustraator, kes omanäoliselt ühendab Eno Raua humoorikuse, mängulisuse ja värsked vaatenurgad ning Aino Perviku mõtteselguse, ideelisuse ja laiahaardelisuse.

Piret Raua loomingus pole märgata õppimise või kujunemise perioodi. Ta on justkui kogu aeg olnud valmis. Ka pole selle paarikümne loomeaasta jooksul teda tabanud ühtki suuremat kriisi või murdepunkti. Nii ongi tema teosed kirjutamistee väärikad, ühtlaselt tugevad verstapostid.

Loomingulist teed alustas Piret Raud lastekirjanduse pikematele vormidega. Ilmusid tsirkuse ja töötuse probleeme ühendav jutustus «Ernesto küülikud» (2004), loodushoidu ja liigtempokat nüüdiselu käsitlev «Sanna ja salakütid» (2005) ning (riigi)saladuse hoidmisest ja selle paljastumise ohust pajatav «Printsess Luluu ja härra Kere» (2008).

Viimastel aastatel on ta keskendunud lühivormidele ning avaldanud lühijuttude kogumikud «Natuke napakad lood» (2012), «Teistmoodi printsessilood» (2013) ning «Mina, emme ja meie igasugused sõbrad» (2014). Kunstnikukirge aitavad rahuldada pildiraamatud: «Härra Linnu lugu» (2009), «Emma roosad asjad» (2010), «Kolm soovi» (2012), «Roosi tahab lennata» (2013).

Erilist rolli nii nüüdislastekirjanduses kui ka Piret Raua loomingus mängib jutustus «Tobias ja teine b» (2010). See on üks väheseid uuel sajandil ilmunud kooliteemalisi raamatuid ning Piret Raua seni kõige realistlikum teos.

Kuid olgu tegemist pildiraamatu, jutukogu või jutustusega, kõik need paistavad silma hea kompositsiooni ja sisutiheduse poolest. Piret Raud pole mitte ainult oivaline intriigi ja ootuse looja, vaid ta oskab suurepäraselt ja kogu loo vältel hoida lugeja emotsionaalset pinget. Tema lugudel on palju ühisjooni põnevus- ja krimikirjandusega. Süžee kannab, lugeja ootab pinevalt ega oska arvatagi, kuhu sündmustik välja võib viia. Piret Raua loomingus puuduvad kulunud klišeed ja vormelid. Ootamatud süžeepöörded ja puändid loovad üllatusmomendi, mida oskab hinnata nii suur kui väike lugeja.

Piret Raud on oma loomingus keskendunud fantaasiakirjandusele. Tema mõttelend on hoogne ja kõikehõlmav. Selles on lapselikku mängulusti, ülepaisutatust ja rohkelt üllatusi, kuid see pole kunagi ankurdamata või sihitu. Ta esindab lastele omast animistlikku maailmapilti: kõik elab, hingab ja tunneb.

Tegemist ei ole aga lihtsa personifikatsiooniga, vaid kirjanik kasutab eriilmeliste tegelaste ja sündmuste loomiseks rohkelt hüperbooli, ülimat liialdust, pahupidistust ja teisi võtteid. Tundub, et ilma fantastilist elementi kasutamata Piret Raud luua ei saa, see murrab tahes või tahtmata läbi. Ja tore ongi!

Piret Raua kirjandusliku loomingu üks iseloomulikumad ja köitvamaid jooni on osav sõnakasutus. Selles osas meenutab ta – mida aeg edasi, seda enam – oma ema Aino Pervikut. Iga tema sõna on kaalutud ja mõõdetud, viimnegi liiasus kõrvaldatud. Keerukad asjadki on lihtsalt, lastele arusaadavalt selgitatud. Tekib tihe, sidus ja mõtestatud tekst, milles oluline sõnamulina varju ei jää.. Niisugune kontsentreeritus aga ei pärsi ka autori oskust luua ilukirjandusele omast läbivat kujundit.

Piret Raual on silma ja südant märgata kaasaja ühiskonna valupunkte ja kitsaskohti. Liigse emotsioonitsemiseta juhib ta neile tähelepanu. Ta konstateerib, ei targuta, aga on kasvatuslik selle parimas ja sügavaimas mõttes. Samuti ei näita kirjanik ühtki probleemi või keerukat olukorda väljapääsmatuna, pigem näib ta rõhutavat, et ka kõige täbaramas olukorras on lahendus vaid mõtlemise kaugusel.

Optimism ja usk, et kõik on kinni inimeses, on Piret Raua üks võluvamaid jooni. Seepärast valdabki peale tema raamatute lugemist, vaatamata neis käsitletu tõsidusele, siiski helge ja soe tunne, mis paneb püüdlema parema mina poole.

Tagasi üles