Uhkuse ja südamega lastekirjanik

Piret Raud

FOTO: Jaanus Lensment

Täna, 11. veebruaril ilmub Prantsuse kirjastuselt Éditions du Rouergue Jeunesse Piret Raua lasteraamat «Emily et tout un tas de choses». Tegemist on Eesti kirjanduselus haruldase sündmusega, sest «Emily» raamat on Piret Raual valminud just Prantsuse kirjastaja palvel.

Samas ei saa öelda, et Piret Raua kirjanikukarjääris oleks tegu enneolematu sündmusega. Kolm aastat tagasi joonistas ja kirjutas Raud Jaapani kirjastusele Fukuinkan raamatu «Kolm soovi». Piret Raud ongi praegu Eesti menukaim lastekirjanik, tema raamatuid armastavad nii Eesti kui ka Jaapani, Ungari, Leedu, Itaalia, Prantsuse, Saksa, Inglise ja Läti lapsed.

Täna Prantsusmaal ilmuv raamat räägib väga lihtsa, kuid olulise loo: hallis meres elab kala, kes igal hommikul ärkab kell 6 üles ja läheb jalutama. Aga mitte niisama jalutama, vaid merre visatud asju korjama. Emily leiab igasuguseid asju – mõni asi on ilus, mõni maitsev, mõni väike, mõni suur, mõni tervisele kasulik, mõni kahjulik. Emily korjab kõik asjad kokku ja nüüd siis pole need enam kadunud asjad, vaid on Emily asjad.

Emilyl on kodus hästi palju asju ja ta jumaldab neid. Kuid ühel päeval leiab Emily pudeli, milles on kiri. «Kallis Emili, sulle kirjutab see, kes on maailmas kõige tähtsam. Ma olen kadunud, palun ole hea ja leia mind üles.»

Loomulikult tahab Emily oma kollektsiooni maailma kõige tähtsamat asja. Emily leiab televiisori, tal seda seni veel polnud, ning arvab, et see on kõige tähtsam. Uurib telekalt, kas tema kirjutas kirja, aga telekas on tumm. Sama kordub auto ja majaga. Ühel hetkel Emily taipab, et tema ise on endale selle kirja kirjutanud, sest tema on ainus, kes oskab kirjutada.

Emily saab aru, et kõige tähtsam on tema ise. Tema ise ongi kõigi asjade hulka kadunud ja tema tuligi ülesse otsida.

Mispeale läheb Emily koju, kaevab suure augu ja matab kõik asjad maha, jätab ainult pliiatsi ja paberi järele, sest kirjaoskuseta ta poleks end üles leidnud.

Järgmisel hommikul Emily magab kaua, sest äratuskell ei helise, selle on ta ära visanud. Ka hambaid ei saa ta pesta, sest ka hambaharja on ta ära visanud. Aga kui Emily jalutama läheb, näeb ta esimest korda merepõhja ilu, sest esimest korda ei otsi ta midagi.

Emily loo ümberjutustamiseks kulus Piret Raual umbes 1600 sõna, kuid raamatus on Raud hakkama saanud palju-palju vähematega. Sest kümnete lasteraamatute illustraator ja kaheteistkümne lasteraamatu autor arvab, et pilt ei tohi olla lasteraamatus, eriti pildiraamatus, teksti üks ühele illustreeriv.

«Ei pea kirjutama, et Emily leiab õhupalli, jäätise või nööbi. Seda kõike saab öelda mõne teise sõnaga. Näiteks kui tegelane leiab nööbi, siis see on pildilt niigi näha, aga kui kirjutad, et see on väike, annab see lapsele mõtlemisruumi juurde,» selgitab Piret Raud.

Pildiraamatus peab lugejat kõnetama nii tekst kui ka pilt, nad peavad koos mõjule pääsema, ja mitte ainult sellele kõige väiksemale lugejale, vaid ka täiskasvanule. Vähemalt nii arvab Raud.

Kui lapsed kirjanikult küsivad, kust tulevad lood, siis vastab Piret Raud, et mõtted tulevad tal kraanist. «Sest sageli tulevad mõtted nõusid pestes või duši all,» tõdeb Raud, lisades, et kuigi ta tahaks lugejatega kohtuda, siis kahjuks aja puuduse tõttu peab ta austajaid sageli kurvastama ja kutsetele eitavalt vastama. 

Kui palju te peate tekstiga tööd tegema, et õpetus oleks raamatus peidus, kuid mitte esil?

Väga ei pea. Väga tihti ostja, kes lapsele raamatu ostab, vaatab, et oleks õpetlik raamat. Raamatud, mis õpetavad tähti või õiget eluviisi, näiteks seda, et ta laps peseks hommikuti hambaid ja teeks voodi ära, on väga suured menukid.

Aga iga lasteraamat pole lastekirjandus. Osa lastele mõeldud pedagoogilisi raamatuid, mis kahtlemata on väga vajalikud raamatud, ei kuulu kirjanduse alla. Kuigi kirjanduses võib ka olla pedagoogiline moment sees, aga samas seda ei pea ilmtingimata olema.

Arvan, et tähtsam on arenda last inimesena, õpetada talle empaatiavõimet või panna ta asjade üle juurdlema. Et lapsest ei kasvaks ainuüksi kena inimene selles mõttes, et ta peseb hommikuti hambaid ja seega on tal hügieeniga kõik korras, vaid et ta näeks teises inimeses inimest.

Kelleks te end rohkem peate, kas kirjanikuks või kunstnikuks?

Tegelikult ikka kunstnikuks, sest hariduse olen saanud kunstiakadeemiast. Kuigi ma arvan, et Eestis tuntakse mind rohkem kirjanikuna. Selle vastu ei saa.

Lasteraamatute puhul on kohati välimus sisust olulisem. Te olete tavaliselt nii teksti kui ka sisu autor, kummast alustate?

Ikka lugu tuleb enne. Sel ajal kui lugu kirjutan, on mul pliiats käes ja ma automaatselt midagi kritseldan sinna kõrvale. Kõigepealt tulevad karakterid, ja need tulevad tõesti visuaaliga koos.

Praegu näiteks teen ühte pildiraamatut, aga tean, et järgmiseks tahan teha ühe pikema juturaamatu. Nii mul ootabki terve hulk karaktereid, probleemiasetus on ka olemas, aga täpset lugu veel ei ole. Proovin sellele loole mitte ka mõelda, sest enne pean ühe töö eest ära saama. Hoian tagasi ennast.

Kuidas te suhtuksite sellesse, et teie raamatu illustratsiooni teeks keegi teine?

Minu ühele populaarsemale raamatule «Tobias ja teine B» tegi tegelikult illustratsioonid Hillar Mets. Ma lihtsalt ise ei jõudnud teha, sest mul oli ühele Jaapani kirjastusele hästi suur töö pooleli ja siis ma tundsin, et ei jaksa, aga samas tahtsin, et lugu jõuaks kiiresti lugejani. Seega olen valmis koostööks.

Kui Prantsuse kirjastus tegi teile ettepaneku teha raamat just nendele, siis mida selline ettepanek tegelikult tähendab, kui vaba te autorina saite olla?

See on kirjastuseti erinev. Prantsuse kirjastus pole mul esimene koostöö väliskirjatusega, olen koostööd ka varem teinud. Näiteks Jaapani kirjastus kontrollis igat detaili ja me arutasime iga asja väga põhjalikult läbi.

Mäletan, et tahtsin joonistada aknast välja vaatavat jänest, kes on lugeja poole seljaga, ning selle saavutamiseks pidasin läbirääkimisi nädal või kaks. Jaapanlaste arvates pidanuks jänes olema näoga laste poole, siis on ta kuidagi lapsele lähemal. Mul olid siis omad põhjendused, aga selle vaidluse ajal saingi aru, et oma ideede kaitsmiseks ei piisa kunstniku joonistamise tugevusest, vaid ta peab olema ka verbaalselt tugev, ta peab suutma selgelt argumenteerida.

Kuidas prantslastega sel korral läks?

Mul on selles kirjastuses juba kolm raamatut ilmunud, nende müük läheb hästi, siis ausalt öeldes andsid nad mulle täitsa vabad käed. Öeldi lihtsalt, et tehke pildiraamat. Jaapani kogemuse tõttu ma siiski enne lõpliku variandi joonistama hakkamist saatsin visandid kooskõlastamiseks, aga nad ei muutnud väga midagi.

Kui Eesti raamatupoodides ringi vaadata ja raamatupoodide müügitabeleid uurida, siis leiab sealt palju lasteraamatuid, mida nagu ei tahakski raamatuks nimetada.

Jah, igasuguseid värvimis- ja õpetusraamatuid. Ma ei saa inimestele ette heita, et nad neid ostavad. Tihti on need ka odavamad.

Hea lasteraamat jõuab lasteni väga tihti kooli kaudu. Õpetajad teevad üle Eesti päris tihti tublit tööd. Roosad ponid ja Barbied, mulle oleks need ka lapsena meeldinud.

Tõesti?

Ma ei tea, aga võib-olla. Ma ei saa inimesele pahaks panna, kui ta valib midagi sellist.

Teie joonistatud printsessid ei näe sugugi välja printsessid. Teie joonistused on lihtsad ja lakoonilised.

Ega need kõigile ei meeldi ka ja ma ei pane seda ka pahaks. Tean, et paljud on mulle ette heitnud, et miks ma joonistan koledaid printsesse. Ma tegelikult oskan ilusaid ka joonistada! Aga ma meelega tegin omapärased karakterid, sest mulle ei pakkunud pinget Miss Universumi võitja joonistamine. See pole minu rida.

Aga kui raamatu väljaandmine sõltuks sellest, et te joonistaksite ilusad printsessid?

Ei läheks läbi. Sest mul on õnnestunud nende koledatega ka läbi lüüa, iseendaks jääda ja mitte pettumust valmistada neile, kellele just minu stiil meeldib.

Minule hästi meeldib, aitäh, kuigi möönan, et lapsena võinuks mulle roosad printsessid rohkem meeldida. Arvan, et lastele peaks pakkuma mõlemat.

Ka mina arvan nii. Minule lapsepõlves meeldisid mustvalged, nn imelikud illustratsioonid. Nüüd tean, et need olid kõrge kunstilise kvaliteediga, näiteks «Viplala lugude» või siis «Pan Pan Kleksi akadeemia» omad.

Teie lapsepõlvekodu oli eriline (Piret Raud on lastekirjanike Eno Raua ja Aino Perviku tütar, tema vennad on Rein Raud ja Mihkel Raud). Milline oli teie suhe tollal raamatutesse, kui palju vaenemad seda suunasid?

Meil kodus olid vist kõik ilmunud lasteraamatud, toona olid need odavad ja kõigile kättesaadavad. Kodune õhkkond toetas, kuid arvan, et mulle meeldisid need imelike piltidega raamatud seepärast, et minust saigi hiljem kunstnik.

Kui mingite konkreetsete raamatute üle vanemad vaimustust avaldasid, siis võib-olla lapsena tajusin seda. Ette loeti mulle ikka neid samu raamatuid, mida meile kõigile – Lindgrenit, «Karupoeg Puhhi» ja «Mary Poppinsit». Hästi palju klassikat.

Mäletan, et minust kümme aastat vanem vend Rein ütles, et ma ei kopeeriks lasteeraamatutest pilte. Nii nagu kõigile lastele, meeldis ka mulle maha joonistada, aga Rein ütles, et minu pildid on alati paremad, ärgu ma joonistagu kuskilt maha. Ta suhtus matkimisse halvakspanuga.

Mina oma lastele seda pahaks ei pane, sest kopeerimine on kunstniku jaoks üheks õppimise vormiks, nii ka lastele. Kuid sellesse ei tohi ära kaduda. Minule on väga oluline, et minu pildikeel oleks omapärane, et see ei meenutaks kedagi teist.

Mis on teie edu valem?

Arvan, et see on omapära. Teised nii ei joonista. Prantslased, tegelikult nagu kõik, otsivad uut ja teistsugust lahendust. Näiteks meilgi on hästi palju puhtalt akvarelliga maalitud pilte, seda aga on nii palju olnud ja see ei paku enam huvi.

Kui oluline on teile, et olete Eestist välja jõudnud?

Ikka on. Näiteks sellist minimalistlikku «Emily» raamatut poleks Eesti turu jaoks julgenud teha, sest sellel poleks siin mingit müügiedu. Aga ringiga ikka jõuab see raamat ikka siia.

Kui suur on Prantsusmaal tiraaž?

Lepingu tingimustest ei saa ma rääkida. Saan näiteks öelda, et sügisel ilmunud «Printsess Luluu ja härra Kere» raamatule tehakse uut trükki.

Üks on loominguline vabadus, kuid kas välimaine tellimus või tõlge on teile ka rahaliselt oluline?

See, et mind tõlgitakse, võimaldab mul vabakutselisena toime tulla. Kujutan ette, et töökohta ja kirjutamist oleks ikkagi keeruline ühendada. Minu silmis on need väga vaprad inimesed, kes seda teevad.

Teil on kaks poega, olete kasvanud vendade keskel. Teie raamatutes on küll nime järgi võimalik tegelaste sugu tutvustada, kuid samas need tegelased ei ole kinni soorollides.

Ma olen sellega täitsa nõus, see on huvitav tähelepanek. Kui ma inimestega suhtlen, siis ma suhtlen inimestega, mitte meeste või naistega. Mu sõbrad on inimesed.

Kuna mul on kaks venda ja mul on pojad, siis seetõttu saan ma meestega päris hästi läbi. Ma üldse ei heida meestele mitte midagi ette, ega ka naistele. Eesti mees on minu meelest täitsa okei, ma ei pane talle midagi pahaks, mul endal kasvavad kodus ka kaks eesti meest.

Kas te teismelistele raamatu kirjutamisele pole mõelnud?

Ei ole. Minul juhtus see õnnelik asi, et kui esimene laps sai kümme, siis sündis kohe teine laps ja sain hakata talle kirjutama. Sest mulle meeldib kirjutada vanusele kuus kuni kümme.

Mul on üldse tunne, et noorsookirjandust pole olemas, see on selline kunstlikult tekitatud vajadus või žanr. Tean, et paljud ei ole minuga nõus, aga mina arvan nii. Noored, teismelised võiksid lugeda juba siis täiskasvanute kirjandust, klassikat näiteks. Noorte probleemidest räägitakse suurte kirjanduses ka piisavalt.

Mulle näib, et Eestis pole lastekirjanik olla nii mainekas nagu suurtele kirjutav kirjanik.

Tajun seda, aga täitsa siiralt, mind see ei loksuta. Minule on elu aeg olnud tähtsam see, kuidas asjad päriselt on, mitte see, kuidas need paistavad. Mina ise tean, et lastekirjandus võib olla tõsine asi ja lasteraamatu illustratsioonis on võimalik teha kunsti.

Tagasi üles