Raul Meel: mu loominguline protsess voolab nagu jõgi

Raul Meel ja tema installatsioon "Vääriliselt - How do You do" Foto: Peeter Langovits

Raul Meel on klassik. Temast räägitakse ka kui tuntuimast Eesti kunstnikust väljaspool Eestit. Ega Meel isegi oma tuntuse mainimise osas ülemäära tagasihoidlik pole. Nüüd on  klassikut tunnustatud ka riikliku kultuuri elutööpreemiaga. Ise ta räägib oma loomingust kui protsessist ja mingit joont sellele alla tõmmata tal küll veel plaanis pole. Möödunud aastal oli tal Kumus ka suur retrospektiivnäitus, pärast mida kunstnik terve näituse muuseumile kinkis.

Mida see tunnustus teie jaoks tähendab?

See tähendab kõike. Kui avasin 2004. Ilja Kabakoviga ( maailmakuulus vene kontseptualist- J.A) ühisnäitust, eemaldus Kabakov oma seltskonnast, et minuga rääkida. Ühel hetkel ta ütles mulle midagi niisugust, mida ta tõenäoliselt mitte kellelegi ei tunnistaks- tead, Raul, kuidas ma vahel tahaks vana sita sees tagasi olla. Raul, ära taha New Yorki, ütles ta veel, seal sa oled üksi ja pead rääkima võõras keeles. Isegi kui kodus on vastaseid rohkem, oled sa ikka omas kodus. Sul on kõik hästi. Näituse avamisel nägin, et said viis korda rohkem lilli, kui minu kaenlasse tuli. Ei ole midagi suuremat, kui retrospektiiv oma kodumaa juhtivas muuseumis.

Ilja Kabakov ütles, et Raul ‚ärge tahtke New Yorki, olete te tahtnud New Yorki?

1977. tehti mulle Ameerikast ettepanek emigreeruda. Keeldusin kirjalikult. Selle järel hakkas KGB omakorda mind USAsse ajama: kagebeelasi see kava huvitas omal viisil. Peale kolme suurt töötlusseanssi keeldusin kirjalikult ka KGBle emigreerumisest USAsse.Valisin selle, et jäin siia. Eelmisel talvel juhtusin lugema New Yorgis publitseeritud ühe kunstiasjatundja artiklit sellest, kuidas kunstnikud konverteerivad oma tunnustuse rahaks. Järsku märkasin essee keskel oma nime, kus toodi üks ainus näide, kuidas see mitte mingil juhul ei õnnestu. Seal kirjutati, et sellel kunstnikul on kõik tuntuse ja tunnustuse kriteeriumid täidetud ja ta võiks selle rahaks vahetada. Kuna ta aga elab Euroopa äärel, kus kunstiturg lihtsalt ei toimi, siis ta jääbki rahatuks.

Olete te kahetsenud ka seda, et ei emigreerinud?

Ei ole. Kui raske mul pole siin ka olnud, olen ma oma loomingus siinse loodusega siiski nii palju seotud olnud. Lood, mida ma jutustan, nende taustaks on alati mingisugused looduse ja ka ühiskondlike protsesside tajumise võimalused. Mu looming baseerub ju suures osas eesti keelel. Ka teistele keeltele, olen nüüdseks kaheksas või kaheteistkümnes keeles töötanud, aga põhiliselt ikka eesti keelega. Hiljaaegu käsitles üks kriitik mind ka kui eesti kõige rahvuslikumat kunstnikku üldse. Sellele ei saa ma isegi vastu vaielda. Kui sa töötad eesti keelega, eesti kaardi kujuga, eesti rahvusvärvidega. See ei ole küll mu põhisuund, põhisuund on siiski lõpmatusse, igavikku, omamoodi ajatu protsess, aga igapäevase sotsiaalse elu pool, ajalik tuleb ka sisse.

Viimase Kumu retrospektiivnäituse järel kinkisite terve näituse kunstimuuseumile. Kas oli kahju ka?

No miks ta siis kahju oli, ikka suur rõõm, et vastu võeti. Kordan veelkord Kabakovi, ei saa olla midagi paremat, kui su tööd on juhtivas rahvusmuuseumis. Kuna omal ajal oli aeg selline, et kultuuripoliitilistel kaalutlustel kuigivõrd mu töid ei jõudnud selle muuseumi kogudesse, neid oli, aga napilt. Et mu esindatus seal oleks rahuldavam, siis ma selle sammu tegin. Ma kinkisin endale tuleviku. Eks selles oli ka mingisugust positiivset trotsi näidata, et üks inimene, kui ta tahab, suudab rohkem kui sootsium, ühiskond, rahvas, riik

Te olete hariduselt insener ja traditsioonilises mõttes kunstiharidust teil ei ole. Millised teie arvates võiksid olla need eelised nö. mujalt tulnule?

Kui jumal annab inimesele erilise ande, annab ta ka kohustuse. Mu elus lapsepõlves kunsti polnud, hiljem ka ühtegi kunstiringi ega kunstikooli mitte. Mul on absoluutne nägemine, tajun rütmi ja proportsiooni hetkega veatult, kuigi ega see tee veel kellestki kunstnikku. See annab teatav eelise, kuid kirge või kutset veel ei anna. Alguses tundsin seda kutset rohkem keele ja kirjanduse poole, hiljem selgus, et see läheb ka visuaaliga kokku. Juhtuski nii, et olen toonud eesti kunsti ühelt poolt sellise talupoegliku päritolu, selle mõtlemise ja vahendid ning ka insenerikooli kujundid ja mõtlemise ja olen suutnud selle kunstiks teha, mida ka aktsepteeritakse kunstina. See annab teatud sõltumatuse, kuid samas peab teistpidi sul olema seda teed käies kannatlikkust rohkem. Eks nii on ta läinud, aga on hästi läinud. See on küll minu arust imede valdkonda kuuluv

Mis see substants on, mis teeb kunstniku?

Ma polegi selle peale väga palju mõelnud, aga see võiks olla mingi eriliselt üldistav empaatia ja kujunditega mõtlemise võime. Kui mõtled ainult sõnaliste või abstraktsete märkidega, ei ole see veel kujunditega mõtlemine. Enamasti inimesed ei usalda kujunditega mõtlemist, aga kunstnik peab seda usaldama.

Enim räägitud kunstivaldkonna teema on hetkel seotud Tartu Kunstimuuseumi näitusega «Minu Poola» ja kahe videoteosega seal, mille juudi kogukond leidis olevat solvava. Teie kunagine näitus «Aborigeenide elu» tekitas kunagi avalikkuses vastakaid tundeid, kuna sinimustvalgele lipule olid kirjutatud ropud sõnad. Mida praegusest juhtumist arvate?

Käisin hiljuti Kopenhaagenis oma näitust avamas. Külastasin ka Louisiana Moodsa Kunsti Muuseumi, kus näidati sama poolaka filmi samal teemal. Olin selleks hetkeks juba üsna väsinud ja ei suutnud filmi lõpuni vaadata, kuna olin vaadanud juba nelja suurt näitust ja päev hakkas lõppema. Omamoodi kummastav film oli, aga taanlased pidasid seda ilmselt väga heaks ja vajalikuks kunstiks. Mina ka seal midagi hullu ja halba ei näinud ning selle kunstikeel oli puhas ja jõuline.

Üritan ka mõista, kuidas selline reaktsioon Eestis on tekkinud. Põhjused võivad olla eelarvamused, kogemuste puudumine ja ehk ka sellest, et ei jätkunud aeg lõpuni vaadata, süveneda ja asja üle mõelda, vaid reageeriti esimese nägemishetke põhjal. Arvan, et nende tööde praegune piiratum väljapanek näitusel on arukas, ju siis ei oldud selleks lihtsalt veel valmis.

Te olete ka mesinik. Miks te mesilasi peate?

Enam paar aastat pole pidanud. Mul on diabeet ja nii on raske mesilasi pidada, kui ei saa vahepeal mett näpuga suhu pista. Pükste külge ei kõlba seda pühkida, sest mesilased lendavad siis sinna kohale ja tekib õnnetusi. Kunstis oli ka nii suuri väljakutseid, et pidin valiku tegema, sest kõike ei suuda

Mis teil praegu käsil on, mõni projekt, millest oleks paslik rääkida?

Mu loominguline protsess voolab nagu jõgi, kust ma pidevalt võtan midagi näituste tarbeks välja. Ma ei ole projektikunstnik ja pean projektikunsti eelisarendamist ka natuke ohtlikuks. See seab ehk minusuguse pidevalt töötava ja areneda püüdva kunstniku eksistentsi ohtu.

Projektideks raha saamiseks tuleb see mingil määral sõnastada ja esitada vastavale komisjonile, kes tõenäoliselt on asja suhtes vähem pädev kui see kunstnik. Sõnastamine on probleem selles mõttes, et olles midagi juba sõnadesse pannud, oled sa selle osa mingis mõttes enda jaoks lukku pannud, sa ei tööta asjaga enam sama pingega. Loomulik protsess ähvardab sellel juhul katkeda. Arvan, et kui kunstnik on ennast piisavalt tõestanud, ei peaks teda suruma sinna projektikunsti prokrustese sängi.