Ajaloolase arvamus: Saksa munder ja Vene munder ehk 1944 ja kaks leppimist
Galerii: 65 kaadrit filmist

Peatselt kinodesse jõudev «1944» (rež. Elmo Nüganen, stsenarist Leo Kunnas) on tekitanud poleemikat juba enne sündi. Kes kardab Saksa vormis sõdinute heroiseerimist, kes liigset heasoovlikkust Punaarmee suhtes. Mis ei ütle midagi filmi kohta, küll aga tõendab, et selle aasta ümber tuikab meie ajaloolises mälus endiselt üks vaikne valu või lõpuni ära rääkimata probleem.

Režissöör Elmo Nüganen on oma tööd kommenteerides öelnud, et tema tahaks selle filmiga leida eri pooltel sõdinute vahel lepitust. Neid sõdinuid on tänapäeval juba õige vähe alles, kuid see ei tähenda sugugi, et probleem kaoks. Ajalooline mälu kestab kaugelt kauem kui vahetute osaliste elu. Ka «Detsembrikuumuse» tegemise juures oli üheks minu suureks ahhaa-elamuseks taipamine, kui paljudele inimestele need nüüdseks juba peaaegu sajanditagused sündmused on peaaegu et isiklikud.

Nii et Nüganenil on õigus: lepitust tuleb otsida, sest vimm – kui see hõõguma jääb – võib elada kes teab kui kaua ka pärast seda, kui viimane leegionär ja viimane korpusemees on siitilmast läinud.

Kuid on ka üks teine leppimine, mida meie ühiskond vajab. Nimelt eesti rahva leppimine oma ajalooga, täpsemalt II maailmasõjaga, kust me ju riigina osa ei võtnud, kuid sõdisime siiski. Et seegi valu meis tuikab, ei vaja erilist tõestust. Mart Laari «Sügissõda 1939» on selle üks ilming. Laar kujutab kirjanikuvabadusi kasutades ette, kuidas võinuks ajalugu minna  juhul, kui Eesti oleks 1939. aastal vastu hakanud. Üldisse käibesse on läinud ka Magnus Ilmjärve väljend «hääletu alistumine», mis on selgelt negatiivne ja käsitleb alistumist riigijuhtide süüna.

Siinkohal võiks sellesse küsimusse – kas Eesti juhid käitusid 1939. aastal targalt, rumalalt, reetlikult või ekslikult – uppudagi. Pean sellist arutelu igati inimlikuks ja loomulikuks, kuid väheviljakaks. Kõik, mis me ütleme, on tagantjärele tarkus. Me ikkagi ei tea, mis oleks juhtunud, «juhul kui». Isiklikult olen arvamisel, et riigijuhid tegid otsuse, millest me ei tea, kas see oli õige või vale, kuid mis oli omaaegsetes oludes ja olemasoleva informatsiooni põhjal enam-vähem vältimatu. Ma ei pea põrmugi mõttekaks suuresõnaliselt süüdistada Pätsi ja Laidoneri Eesti iseseisvuse hävingus, kui selle hävingu põhjustas hoopis türanlik Nõukogude Liit Jossif Stalini juhtimisel. Pole vaja otsida süüdlasi ohvrite hulgast. 

Kuid sõltumata sellest, kas keegi eelöelduga nõus on või mitte, nõustuda tuleb sellega, et ajalugu ei ole võimalik ümber teha. Me peame õppima elama selle ajalooga, mis meil on, tehtud vigadest õppust võttes. Nii käituvad kõik vähegi arukad inimesed oma isiklike mälumuredega. Jääda eluks ajaks tehtud vigade üle nutma, tuhka pähe raputama, ennast süüdistama – see ei vii kusagile. Mehed ei nuta. Mehed jätavad meelde ja on teine kord targemad.

Mida meie riik ja rahvas – kaasa arvatud paljukirutud riigijuhid – tõepoolest teinud ongi. Mõttetut juttu neutraliteedipoliitikast või kaitseväe laialisaatmisest peaaegu ei kosta; selle asemel on Eesti NATOs ja teeb kõik, et oma kaitsevõimet tõsta. Seda arvesse võttes võiks ju öelda, et oleme oma minevikule joone alla tõmmanud – me ei kavatse enam kunagi hääletult alistuda.

Ent paraku ei ole NATOsse pääsemine päriselt kustutanud kripeldust teemal «Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas». Mõnikord näib lausa, et sõda kestab edasi – mõttes, vaimus, kujutluspiltides. Ühed väidavad, et Eesti anti argpükslikult käest, teised et vastupanu poleks midagi muutnud – lühikese sõja järel oleks eesti mehed end ikkagi leidnud võõrastest mundritest ja seisnud silm silma vastu. Ühed täristavad mõttes endiselt ida suunas, võideldes põlisvaenlasega, teised kinnitavad veendunult, et Punaarmee vabastas Euroopa ja laskurkorpuse mehed olid igati õigel poolel.

Väidan, et ehkki see võib tunduda võimatu, on nendes küsimustes võimalik kompromissi leida.

Esimene leppimine

Esimene leppimine – Saksa munder ja Vene munder. Saksa poolel sõdinute kohta ütles Vello Salo surematud sõnad: «Liitlane võis meil vale olla, aga vaenlane oli õige.» Mis justkui mõistaks vastaspoolel sõdinud igavesse needusse. Kuid see pole nii. Sest, küsigem endalt ükskord rahulikult – aga Hilter ju oli tarvis kukutada? Kas Nõukogude Liidu sõttaastumine oli Churchillile päästev õlekõrs? Jah, oli. Kas Idarinne oli see faktor, mis aitas lääneliitlastel kõrvaldada Saksa võimu Lääne-Euroopast? Jah, oli.

Palun mitte valest aru saada. Ma ei väida, et Punaarmee oli vabastaja. Punaarmee ei vabastanud mitte ainsatki jalatäit maad, kuhu astus kirsasaabas. Punaarmee ei vabastanud Eestit, Lätit, Leedut, Poolat ega ühtki teist maad. Neis maades tõi ta ühe vägivallarežiimi asemele teise; mõnel pool, nagu Karjala kannasel, demokraatia asemele totalitarismi.

Kuid tõsiasjaks jääb, et Punaarmee tõmbas enda peale jõud, mis oleksid muidu sõdinud Läänes inglaste ja ameeriklastega. Milliseks oleks kujunenud Euroopa ajalugu, kui Saksamaa oleks Läänes kaks korda tugevam olnud – selle kohta võib igaüks lennukaid teooriaid arendada. Kas laskurkorpuse mehed aitasid kaasa, et Lääne-Euroopa võiks pärast sõda olla vaba ja demokraatlik? Stalinil muidugi sellist plaani ei olnud, aga nii see igatahes välja kukkus. Järelikult võrsus nende võitlusest ka midagi head.

Kuid Sinimägede grenaderid ja üldse kõik, kes 1944. aastal Punaarmeele Eestis vastu hakkasid? Kas eelöeldust järeldub, et nemad sõdisid Hitleri impeeriumi püsimise ja natsliku Lääne-Euroopa eest? Kindlasti mitte. 1944. aastal polnud Saksamaa küll kaugeltki murtud, kuid sõja tulemust siiski juba prognoositi ja Sinimägede sangarid sõdisid väga lihtsa eesmärgi nimel: hoida ära Eesti okupeerimine sõja lõppemise hetkeks.

Olles kommunistlikku režiimi kogenud, mõisteti Eestis, et lootus oma riigi taastamisele pärast sõda säilib vaid juhul, kui Punaarmee maad ei valluta, sest kuhu ta korra jõuab, sealt ta ei lahku. See oli kogu loogika ja see oli tol hetkel ka täiesti piisav, et haarata relv ja saata korda vapruse imesid. Sinimägede mehed ei sõdinud selleks, et sõda pikendada või et Saksa koonduslaagrid kauem töötada saaksid. (Muide pandi nad pärast Punaarmee sisenemist uuesti tööle, hävitama uue võimu vastaseid – kes polnud kõik kaugeltki natsid –, kuid see on teine teema.) Ei, need mehed sõdisid selle nimel, et Eesti Vabariik taastataks. See ei olnud nii utoopiline eesmärk, kui tagantjärele-targad tänapäeval väidavad.

Kas nende meeste võitlus oli sihitu või taunitav? Ei.

Teine leppimine

Teine leppimine – ajalugu ja meie. 1944. aastal võideldi ennastunustavalt, kuid Punaarmee vallutas siiski Eesti. Ent kas ajalugu sellega lõppes? Ei, sest edasi tulid metsavennad, siis mittesõjaline vastupanu, laulupeod, piiri peal kõndiv kirjandus, dissidendid, püsiv vabadusjanu... ja Eesti Vabariigi taastamine ning mis veel sümboolsemgi – viimaste Vene üksuste lahkumine peaaegu päevapealt 50 aastat pärast Sinimägede terasetormi.

Küsigem: kes õieti võitis ja kes kaotas? Ilmselt mitte natsid, aga ilmselt mitte ka kommunistid, sest Eestit ei valitse praegu ei esimesed ega teised. Vähe sellest, neid praktiliselt polegi, vaid Eesti on kõigi oma hädade ja puuduste juures vaba maa, mille riigikeel on eesti keel ja lipp sini-must-valge. Kuid see ju ongi see, mida oma südames soovisid nii Saksa mundris sõdinud Karl Tammik kui Nõukogude mundris sõdinud Jüri Jõgi.

Neid niite, millest põimiti kokku meie püsiv vabadustahe II maailmasõja järgsetel aastakümnetel on palju, kuid visa vastupanu 1944. aastal oli kindlasti üks neist. Niisiis ei saa kuidagi öelda, et see vastupanu oli asjatu, mõttetu. Nii nagu ei olnud mõttetu ka metsavendade vastupanu.

Jõuame ehk veidi üllatavale järeldusele: me siiski olime selles sõjas võitjate poolel, ainult et meie võit saabus 50 aastat hiljem. See võiks meid lepitada ka 1939. aastal tehtud otsustega. Olid need õiged või valed, kuid me tulime rongi rataste alt lõpuks auga välja. Ja võiksime II maailmasõja peale vaadata rahulikult, pidades lugu igaühest, kes sõdis oma rahva vabaduse nimel ja suutis ka rasketes olukordades jääda inimeseks.       

Tagasi üles