Benedict Cumberbatch teeb Alan Turingina hiilgava rolli

Hendrik Alla
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alan Turing ja tema masin: seisame infoühiskonna hälli juures
Alan Turing ja tema masin: seisame infoühiskonna hälli juures Foto: Kaader filmist

«Imiteerimismäng», 2014
Režissöör: Morten Tyldum
Osades: Benedict Cumberbatch, Keira Knightley, Matthew Goode, Charles Dance, Mark Strong, Allen Leech, Tuppence Middleton, Rory Kinnear
Kinodes alates 13. veebruarist

Norralane tegi Hollywoodis fantastiliselt hea filmi geniaalsest matemaatikust, kes murdis sõja ajal Saksamaa salakoodi.

Alan Turingit mängib Benedict Cumberbatch, kes saab sellega hiilgavalt hakkama. Tema partnerid on filmi ainus naistegelane Keira Knightley (Joan Clarke) ja arvestatav ansambel kõrvalosatäitjaid, kelle hulgas säravad Matthew Goode, Charles Dance, Rory Kinnear, Mark Strong jt.

Sakslased on konstrueerinud fantastiliselt hea mehaanilise krüpteerimismasina Enigma. Briti luurel õnnestub üks masin küll kätte saada, kuid krüpteeritud sõnumite lugemiseks peab teadma masina koodi. Kõiki võimalikke variante järele proovides kuluks selleks miljoneid aastaid, aga sakslased muudavad koodi igal südaööl.

Nii koondavadki britid Bletchley Parki meeskonna krüptograafe ja matemaatikuid, et need koodi lahti murraksid. Käib võidujooks kellaga – kui sakslaste sõnumeid ei suudeta lugeda, tähendab see pidevalt tuhandete võitlejate ja tsiviiliisikute hukkumist. Meeskonna juht Turing värbab võimekaid ajusid ajalehes Daily Telegraph avaldatud ristsõna abil: kui said vähem kui 12 minutiga hakkama, on meil sulle huvitav tööpakkumine. Selle ristsõna võib kondiprooviks leida Telegraphi veebilehelt.

Väidetakse, et kui Enigma lõpuks ometi murti, lühendas see Teist maailmasõda vähemalt paari aasta võrra. Võib spekuleerida, kas paar aastat pikema sõja puhul oleks äkki ka Euroopas tuumapommi kasutatud.

Film toimub kolmes ajas ja jutustab mitut lugu. Esiteks noore Turingi kujutamine poistekoolis, teiseks tegevus sõja ajal Bletchley Parkis ja 1951. aastal tema surmaga lõppenud uurimise alla sattumine. Lugusid on veelgi rohkem. Põhiline liin on muidugi Enigma koodi murdmine ja selleks vajaliku elektromehaanilise arvuti ehitamine. Põhimõtteliselt seisis Turing sellega kõigi tänapäevaste arvutite hälli juures. Sellele lisaks ekstsentrilise teadlase konflikt oma kaastööliste ning otsese ülemusega, samuti hingesugulus ja kihlus Joan Clarke’iga.  

See, mis toimub Bletchley Parkis koodi lahtimurdmisel, on igavesti põnev ja vääriks iseenesest omaette käsitlust. Mind on Bondi-filmides alati kõige rohkem huvitanud see, mis asju ajab Q oma labaoratooriumis, kui see, mida Bond voodis teeb. Lisandub spiooniteema. Üks töögrupi töötajatest on Vene luure agent, samuti on Enigma koodi murdmine seotud brittide laiaulatusliku luureprogrammiga Ultra. Ka spiooniteema ei ole siin Bondi-võtmes, vaid pigem John le Carrè vaimus. Muide, Cumberbatch ja Strong tegid kandvaid rolle ka eelnimetatu samanimelise raamatu järgi kõrgelt hinnatud 2011. aasta filmis «Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk».

Mööda ei saa Turingi homoseksuaalsusest, mille eest talle elu lõpus kriminaalkaristus määrati. Õnneks ei ole tehtud sellest filmi sentimentaalset peateemat, nagu «Kõiksuse teooria» puhul Stephen Hawkingi närvihaigusest. Mõned geiringkonnad isegi avaldasid protesti, et homoseksuaalsuse teemat käsitletakse liiga möödaminnes.

Režissöör Morten Tyldumil tasub silm peal hoida. 2011. aastal tegi ta Norras võrratu tumeda ja üsna vägivaldse kriminaalfilmi «Pearahakütid», mis on vist üks kõige edukamaid Põhjamaade filme üldse. Soovitan vaadata. On ka teada antud, et praegu töötab Tyldum filmiga «Pattern Recognition», mis põhineb William Gibsoni samanimelisel jutustusel.

Käesolev silm põhineb Andrew Hodgesi biograafial «Alan Turing: The Enigma». Kes võtab vaevaks raamatut ja filmi võrrelda, märkab mõningaid lahknevusi. Enamasti need ei häiri, vaid on süžee tihendamise seisukohalt mõistetavad ja tervitatavad. Liigset sentimentaalsust võib vaid ette heita põhjendusele, miks Turing oma masinale just niisuguse nime pani.

Keda huvitab Enigma loo ilukirjanduslik kujutamine ja krüptograafia laiemalt, sellel soovitan lisaks Hodgesile lugeda Neal Stephensoni «Cryptonomiconi». «Imiteerimismängu» tasub kindlasti kinno vaatama minna, see üllatas positiivselt samavõrd, kui «Kõiksuse teooria» pettumuse valmistas. Kuna ma ei ole «Lindmeest» veel jõudnud vaadata, võin käe südamele panna ja kinnitada: Turingi lugu on viimasel aastal nähtud filmidest parim. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles