Veel kord holokaustinäitusest: Neil seal Poolas Arvustus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tartu kunstimuuseumi näitus «Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest».

FOTO: Kristjan Teedema

Külastasin Tartu Kunstimuuseumi, ilmselt skandaalseimaks näituseks kujunenud väljapanekut Minu Poola esimesel päeval, ning lahkusin seejärel, küll mitte näituse vaid töö alaste kohustuste tõttu Eestist. Nii kuulsin ning jälgisin järgneva nädala jooksul arenenud sündmusi distantsilt ja teatava hämminguga - olen ma empaatiavõimetu, rumal või lihtsalt küüniline? Eriti see viimane tundub tõenäoline, sest just individualistliku ja ksenofoobse suhtumise tumedamaid varjukülgi, ning kultuuriloolisi tagajärgi see näitus minu jaoks kõnetas. Tõenäoliselt sealt siis ka king kõige rohkem pigistab.

Nõustun kuraator Rael Arteli hinnanguga, et kipume Eestis olema niivõrd hõivatud «omaenda rahvusliku traumaga, et kaastunnet võõrale kannatusele väga ei jää.» Artel märgib ära, et nö. reainimese (näiteks siinkirjutaja) arusaam «Teise maailmasõja aegsest surmatööstusest» on kujundatud peamiselt filmitööstuse poolt. Väide, mida näitusel illustreerib Eesti kunstnike duo John Smith’i filmikaadrit meenutav maal Holocaust (2001), kus kõigile tuttava, Los Angeleses asuva Mont Lee nõlval ikooniline kiri Hollywood on asendatud Holocaustiga. Tegu on žestiga, millega juhitakse tähelepanu asjaolule, et kommertsialiseerimise tagajärjel on holokaust kujunenud fiktsionaalseks sündmuseks, «mille tegelikud põhjused ja toimumise mehhanism ajas hägustub».

Usun, et selles tõdemuses peitub võti näituse pealkirjale Minu Poola. Nii nagu tartlane satub teatavasse ahastusse, kui kogu Tartu kunst taandatakse Pallasele, nii tunnevad end ilmselt ka poolakad, kui ainus, või vähemalt esimene asi, mis Poolaga seostub on Auschwitz. Vabandan kohatu võrdluse pärast, ent näib, et kuraatori otsus vältida näituse enese kontekstis otseste paralleelide otsimist Poola ja Eesti ajalooliste kogemuste vahel on teadlik, ning viitab sellele, et konflikt, millest näitus räägib, on märksa üldisem ja sügavam kui näituse ajakirjanduslikus kajastuses keskpunkti seatud holokaust.

Näituse keskseks tööks on Yael Bartana video Unistused ja õudusunenäod (2007), kus vasakpoolne ideoloog peab kõnet tühjale, lagunevale ja söötikasvanud staadionile, mis sümboliseerib hukatud ja lahkunud Poola juudikogukonda, või õieti selle puudumist. Video sisuliseks loosungiks on sõnum «3 300 000 juuti saavad muuta 40 000 000 poolaka elu», mille foonil esitatakse juutidele üleskutse naasta Poola.

Siinkirjutajale, kelle jaoks juudid on kirjanduslikud tegelased Isaac Babeli «Odessa lugudest», hakkas just selle video vahendusel vaikselt koitma, milline kultuuriline šokk võis juudi kogukonna hävitamine Poola ühiskonnale olla. Sarnane tõdemus Eesti kultuuriruumi transponeerituna kõlaks kui üleskutse ümber mõtestada vene kultuuri mõju meie enese kultuuri mitmekesisusele ja seekaudu ka elujõulisusele! Muide, ülal mainitud Isaac Babel kuulub kirjanduslooliselt (olenemata oma rahvusest) vene kirjanduse kaanonisse.

Kuid nii nagu juudi kogukonda kummitab põlvkonnast põlvkonda pärandatav holokausti trauma, mida näitusel vahendatakse läbi Ameerika koomiksikunstniku Art Spigelmanni autobiograafiliste koomiksite, nii on ka siinkirjutajal kodus kapis karp Siberist Eestisse saadetud kirjadega sellest kuidas künka otsa kaevati viisnurga kujuline lõkkeplats, mille ümber ringmänge tantsiti ja isakest Stalinit leiva eest tänati.

Kuid teineteise väärtustamine ei ole võimalik teineteist eirates. Mihhail Lotman viitas kõnealust näitust käsitlevas blogipostituses (11.02. 2015), et ortotoksed juudid, kelle jaoks inimese kujutamine on veelgi tabum kui Islamis, ei reageeri dogma rikkujatele seetõttu, et nad lihtsalt keelduvad vaatamast. Oma Jeruusalemma reisi ajal ortodokssete juutide ignorantsust võrdlemisi tulutult provotseerida üritanud Joanna Rajkowska püstitas selle kogemuse põhjal Varsavisse Jeruusalemma avenüüle 15 meetrise kunstpalmi (Tervitused Jeruusalemma avenüült 2002-tänaseni). Minu jaoks on Rajkowska teose näitusel esitatud dokumentatsiooni kõrghetk kunstnikuga otseselt mitteseotud inimõigusteaktivisti aktsioon, mille käigus seoti palmi ümber traditsiooniline Palestiina rätik. Nüüdseks näituselt eemaldatud Artur Żmijewski videos “80064” ei pandud Auschwitzi üleelanud vanahärra vanginumbri tätoveeringule mitte «pilti peale», nagu platnoi kultuuris sageli soovimatute kujutistega tehakse, vaid numbrit hoopis uuendati. Mäletamine ja unustamine on lahutamatud nagu aeg ja ruum.

Tagasi üles