Videolugu: Andrus Vaarikul seisab intellektuaalselt

Teatrikuul teeb Tallinna Linnateatri näitleja Andrus Vaarik huumorit. Stand-up teater POINT, dramaturg Paavo Piik ja Kinoteatri üks loojatest Henrik Kalmetiga on toetanud Vaarikut tema värske väljakutse juures. Seeläbi on ühisloomena sündinud  stand-up komöödia, mille peaosas 33-aastase staažiga Vaarik ja mille pealkirjaks «Mõtlemine on seks».

Ta oli nõus loobuma tavapärastest dekoratsioonidest, kostüümist ja grimmist. Võttes üheksateistkümnele lavale üle Eesti ja ühele  Helsingis kaasa ainult oma seksikad mõtted, on Andrus Vaarik valmis üksinda lavale astuma.

Millal ja kust tuli idee selle seksika mõttega vahekorda astuda ja üks stand-up luua?

Ma olen Karl Kermese eelnevate lavastuste juures mitmel korral konsultandi või näitejuhi rollis olnud. Olles eelnevalt laval toimuvat vormistada aidanud ja näitlejaid motiveerinud, olen neile alati öelnud, et mind huvitab seesmine action palju rohkem, kui ülejäänud professionaalsus ja selgeks õpitud lavalised oskused. Püüa jätta mulje, et see sünnib sul just nüüd, siin ja praegu. Näitleja peas toimuv action on tohutult intrigeeriv ka publiku jaoks.

See võib olla nüüd natukene alandav, aga publik muutub saalis fantastiliselt tähelepanelikuks, kui näitleja unustab laval teksti ära. Just sellel hetkel, kui tekib tekstiauk  ja näitleja mõtleb aktiivselt, kuidas jätkata, läheb põnevaks. See ei väljendu väliselt mitte kuidagi, aga publik tajub selle hetke alati ära. Alandav on see sellepärast, et tekitab küsimuse, kas kõik eelnev oli teesklus, kui alles nüüd tabatakse ära esimene ehe hetk? Mind huvitab professionaalselt, kas neid hetki on võimalik taastoota.

Püstijalakomöödia annab selle testimiseks ideaalsed vahendid.

Ja, see žanr eeldabki just täpselt seda, aga ma ei ole väga hea improviseerija. Pean ikkagi teksti valdama ja teadma loo karkassi. Mulle endale on väljakutse tunda ennast laval nii vabalt, et ma võingi hüpata tekstist välja, kui mõnda mõtet selle vääriliseks pean. Tahaksin nii vabalt publikuga suhelda, aga olen seda oma n-ö marksistlikku kooli taustaga kartnud. Tean, et reeglid teevad vabaks ja mulle need väga meeldivad! Niisama lihtsalt ei taha ma reegleid rikkuda. Reeglite sees olev vabadus on tihtipeale palju suurem, rafineeritum ja nüansirikkam. Olla laval täiesti vaba – see on väljakutse!

Nii, et olenemata olemasolevast stsenaariumist, loodate, et hakkate teksti sees vabalt liikuma st laval ühest teemast teise hüppama?

Ja, kuna toetav ja vormistav dramaturg (Paavo Piik – toim.) on lähtunud minust. Teksti tegemine toimus intervjuuvormis ja laval kõlavad mõtted on minu enda omad. Kuigi tekstis esineb ka tema loodud kujundeid, mis on nüüdseks ka minu omadeks saanud.

Stekš, mille peaosas on Priit Pullerits ja mis käsitleb ühe äärmiselt leidliku kujundi kaudu pehmode ja matchode teemat. Kas see on teie enda looming?

Ei, see on puhtalt Paavo Piigi vaimusünnitis. Minul puudub isiklik suhe Pulleritsuga. Ma pole ei teda ega tema sõnavõtte tähelegi pannud. «Kellele lüüakse pulsikella» [paus ja naer]. Temast tuleb ju dokfilm ja selle pealkiri on äärmiselt vaimukas!

Kuidas on ebausu, usu ja ateisimiga – kas need laval esitamisele tulevad tõekspidamised pärinevad Andrus Vaarikult?

Jah! See on sada protsenti minu õnn või õnnetus, et ma selliseks aastakümnete jooksul kujunenud olen. Üldse põhjus, miks Karl Kermes mind stand-up komöödiat tegema kutsus, olid minu erinevates proovisaalides korduvalt välja öeldud mõtted. Ühel hetkel ütles ta mulle: «Tule näita siis, mis sa ainult seletad!» Olin nõus ainult juhul, kui saan oma etteaste surmast teha ja tema selle maha müüb. Ta läks riski peale välja ja oli nõus - tehku ma siis surmast pealegi. Ei tulnud surmast. Ikkagi elust on.

Milline sketš teile endale kogu loost kõige hingelähedasem on?

Võib-olla lõpuosa, kus juttu tuleb sellest, kui raevukalt inimesed määratlevad ennast läbi millegi, mille jaoks nad ise mitte midagi teinud ei ole - nooruse ja vanuse, soo ja rahvuse jne. Teiseks oma surelikkuse teadvustamine, mis muudab su paremaks inimeseks, paneb elu väärtustama. Sa saad väga selgelt aru, et sulle on siin elus antud üks lühike hetk lõbutseda ja seda võimalust ei tasu ära raisata tigetsemisele, kurja tegemise või kadestamise peale. See on sinu elu ja ise vastutad. Olemise vaimustav kergus!

Milline on lavastuse loomise juures Henrik Kalmeti roll?

Tema on toetava lavastaja rollis. Kinoteater on stand-up’ile kõige lähemal ja Henriku loomulik olek olla naljakas. Ta on tõeline ideede generaator! Haarasin tal ühel hetkel natist kinni, ütlesin, et lähme teeme koos ja vaimutsegu siin. Proovides kehastab ta publikut, kes oponeerib. Lisaks oskab ta anda ka näitlejatehnilisi nõuandeid.

Teil on küll suure ajavahega, aga sama kool selja taga, see tähendab sama aluspinda.  

On küll, see on meil ühine, väga järjepidev ja tore kool. Kuid stand-up’is on Henrik palju kogenum kui mina.

Teil möödub tänavu 33 aastat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli lõpetamisest. Olete sadu kordi publiku ette astunud, kas seekord saab kuidagi teistmoodi olema? Kas on tavapärasest kõhedam olla?

Jaa! Ma olen permanentselt juba mitu nädalat närvis. See tekst ju sureb ära. Ta on fikseeritud ja ma tegelengi liiga palju tema toimetamisega. Need enda mõtteräbalad, mis olen kuid tagasi välja öelnud, tunduvad tänaseks juba mannetud, igavad ja lapsikud. Püüan ennast publiku poolele positsioneerida ja endale meeldetuletada, et nemad kuulevad seda kõike esimest korda.

Ega vanainimene ei õpi teksti ka enam nii kiiresti. Nüüd nõuab see ikka tuupimist juba, kunagi oli hoopis teistmoodi. Kunagi jäi see proovi käigus pähe.

Te peaksitegi laval täiesti vaba olema ehk ehe kehastus oma alusmotiivist, kui atraktiivne mõtlemine iseenesest on. Selleks ei olegi teksti sajaprotsendiline valdamine vajalik. 

Ja! See võtab ainult aega natukene - mina mängimas iseennast. Selles, kuidas ma olen ja iseennast mängin, on erinevus sees, aga publik ei tohi sellest aru saada.

Tuurivabadel päevadel otse Linnateatri lavale – Hamleti, George’ina ( «Kes kardab Virginia Woolfi?«) ja Meistrina («Krabat»). Seda ümberkehastumist ei karda?

Ei, see on hea vaheldus ja need rollid on kõik eraldi sahtlites.

Stand-up teater POINT ja kogu stand-up komöödiate õide puhkenud showbusiness, kas see on pigem äri või tõsiseltvõetav teatrikunst?

Ma arvan, et see on selline win-win projekt, kus tegijad arenevad, publik on õnnelik ja ei jää Kermes ka vaesemaks. Teenib ta kindlasti päris hästi. Ma olen teda pikalt jälginud ja pole teda müüginumbritest rääkimas kuulnud. Tal on mingi sisemine hasart teha tõsisemaid asju.

Oma lepingu ja palganumbriga olete rahul?

Vägagi, kui rahvas tuleb ja ma müün. Kas selline eksperiment müüb...

Mis peaks Eesti oma stand-up’is kindlasti olemas olema?

Seda teab publik. Nemad hääletavad oma rahakotiga, mis kõlbab, mis mitte. Teatrit ei saa järeltulevatele põlvedele sahtlisse kirjutada. See töötab ainult nüüd, siin ja praegu. See oleneb ka paljuski tegijatest. Nendest, kes järgmisena mängima hakkavad, sest ega žanri ei saagi mängida. Proove ei saa ka alustada nii, et alustad komöödia tegemist ja keskendud sellele, et mängida nagu komöödias mängitakse. Olgu see kasvõi stand-up’i tekst. Sellest tuleb lähtuda samamoodi nagu alustaksid Tšehhoviga. Žanr ei loe ja sellepeale ei tasu mõelda.

Sisu loeb! Kas ka ühiskonna peegeldus?

Antud lavastus kutsub kindlasti kõiki lihtsalt kaasamõtlema. Mõtlemine tõepoolest on seks. Tead, vaimsed naudingud on ikka kõige võimsamad.

Stand-up etendus «Mõtlemine on seks» 
Laval: Andrus Vaarik
Dramaturg: Paavo Piik
Lavastajad: Henrik Kalmet, Birgit ja Karl Kermes (Stand-up teater POINT)
Üle-eestiline turnee kestab 01.03-19.04.2015