Kogu teatrikuu kestel ja aprillis tuuritab Tallinna Linnateatri näitleja Andrus Vaarik stand-up komöödiaga mööda Eestimaad, otsapidi jõutakse ka üle lahe Soome. Stand-up teatri POINT ja Kinoteatri koostöös valminud produktsioon taotleb Henrik Kalmeti sõnul Eesti stand-up’i liikumist žanriliselt sügavamale.
«Stand-up’ile on Eestis tekkinud külge märk, et tegemist on naljaga nalja pärast. Kui võtta stand-up’i mõiste, siis tähendab see lihtsalt püsti seismist ja võib seega olla ka väiksema nalja pretensiooniga, aga sisukam,» on Kalmet žanri omanäoliseks arendamise vajaduses veendunud. Taotlus on, et esitatav nali ei oleks üheplaaniline.
«Viis ja pool aastat oli see Monoteater, tegime Jan Uuspõlluga erinevaid etendusi, aga mida aeg edasi seda vähem uut materjali tuli. Lõpupoole kirjutasime Rein Pakuga koostöös erinevaid tekste, aga teatrit sellegipoolest enam käima ei saanud. Nüüd on POINT pointi pärast,» räägib Kermes Eestis lapsekingades etenduskunsti liigi lühikesest arenguteest.
Kinoteatri kaasamine on stand-up teatri POINT juhi ja asutaja Karl Kermese sõnul ainuõige otsus: «See oli oluline, et Andruse (Andrus Vaarik – toim.) ülesastumine võimalikult stand-up’ilik oleks, aga mitte ilmtingimata komöödia,» räägib ta eesmärgist ja toob võrdluseks Comedy Estonia tegevuse. Nende etenduste formaadid põhinevad klassikalisel läänest üle võetud traditsioonil, mis on lihtne ja tuntud Ameerikas, Austraalias, Inglismaal. «Eesti publik seevastu on väga nõudlik. Meie lähteülesanne on noppida üles ka ühiskondlikus plaanis olulised teemad nii publiku, kui ka esitaja jaoks,» räägib Kermes. Ideaal on tema sõnul see, kui publik saalis küll naerab, aga välja tulles mõtleb pingsalt käsitletud teemade üle.
Mõlema teatrimehe meelest näitab stand-up komöödia esitamine juba täna klassikaliste repertuaariteatrite näitlejate poolt, et tegemist ei ole pelgalt haltuuraga, vaid tõsiselt võetava etenduskunsti žanriga. «Vormilt on näitleja üksi laval ja räägib enda mõtteid. See on ühe lavakooli lõpetanud näitleja jaoks meeletu julgustükk,» peegeldab Henrik Kalmet juba kogenud näitleja uut positsiooni. Tema sõnul läheb stand-up’i lavadel nagu teatriski näitlejal samamoodi vaja karastatust ja teatri-koolipingis omandatud käsitööoskuseid.
Stand-up komöödia areng eeldab muuhulgas ka koomikute loometöö kaitset autoriõigustega. Ainuüksi käesolevas lavastuses on kasutatud mitmeid loomeprotsessis sündinud nutikaid kujundeid ja nalju nagu «Ajapuudutus – puutetundlik aeg», Unistustevaba päev, seks semiootikuga jpt. Kalmet küsib, millistes vormides võib intellektuaalselt kaitstud omandit kasutada, kui see liigub avalikku ruumi? Kuidas on inimeste mõtted, mis on suur vara kaitstud? Ja tõdeb, et selle koha pealt puudub meil arusaam ja tava.
Küsimusele, kui palju publik «Mõtlemine on seks» stand-up komöödia puhul ise kaasa mõtlema peab, vastab Kalmet: «Tahaks ta loota, et kõik mõtlevad koguaeg, aga teistpidi ei ole tegemist sudokuga, kus peab saalis istudes koguaeg kõrvalt lahendusi kalkuleerima. See lavastus manifesteerib, kui suur nauding võib olla mõtlemine.»