Vinge mutt Helle Laas

Nukuteatri näitleja Helle Laas usub saatusse. «Elu viskab sulle ikka midagi ette. No ise pead otsustama, kaaluma, aga otsustad ikka nii, nagu peab minema.»

Helle Laas teab, mida räägib. Sest näiteks tahtis ta 1968. aastal Ugalast lahkudes minna televisiooni kaablilohistajaks ehk lihtsaks abitööliseks, sest palk oli hea ja see töö oleks andnud võimaluse pühenduda kirjutamisele. Vaatamata sellele, et kõik oli peaaegu kokku lepitud, veenis Maile Hiiet ta ümber – Laas ei sobivat mingiks köietõmbajaks, tema koht on teatris. Ja nii ongi. Sest 22. veebruaril esietendunud «Ajarefrääniga» tähistab NUKU teater Helle Laasi 50 aastat teatrilaval. Tegemist lavastusega, mis põhineb Helle Laasi elul.

«Ma olen ise väga vähe paljudeks asjadeks pidanud tegema. Mulle need asjad on nagu teele ette visatud, mõtled küll, et teed seda, aga siis nagu iseenesest tuleb pööre, mis muudab otsust. Selliseid asju on palju,» selgitab Laas.

Kas «Ajarefrään» on ka saatuse poolt ette mängitud?

See on nüüd kahe otsaga asi. Ma ei tea, kuidas seda võtta. Olin vahepeal haige, olin peaaegu pool aastat teatrist ära. Kuid kui tagasi tulin, siis tahtsin end monotükiga taas tööle panna, et haigustele enam mitte mõelda, selline plaan oli mul küll. Kuid et just Jaanika Juhansoniga, see on saatus, sest ta oli just selleks ajaks siia majja tulnud lavastama «Vereliblesid».

Taavi Tõnissoniga [teatri kunstiline juht] arutades tuligi mõte, et järsku teha see Jaanikaga. Üks on 37 ja teine 73, et see on nii põnev.

Teate kui õudne on oma elust lavastuse tegemine, mälestustes sorimine on psüühiliselt väga raske. Olen seda sorti, et olen proovinud kõik halvad asja ära unustada, kuid kui nüüd meenutada häid, siis tulevad ju ka halvad kaasa.

Teine küsimus on selles, mida võhivõõrale või tervele Eestile usaldada. Kõike ei saa ju hinge pealt ära rääkida, see on ka selge, aga täiskasvanutele lugu tehes pead ju rääkima ka intiimseid asju.

Pean ütlema, et mul oli esimestes proovides päris raske, sest kaks kanget ja võõrast naist olid kokku sattunud. Päris riidu me küll ei läinud, kuid kui mul suumulk lahti läheb, siis võin öelda hullusti. Tegelikult polnud need ütlemised mõeldud talle, vaid rohkem iseendale, aga see ehmatas Jaanikat. Ühel hetkel hakkas kõik sujuma. Ma pidin aru saama, kes on see inimene, kellele usaldan ka selle, mis lavastusse sisse ei lähe, aga mida teadmata seda tööd ei saa teha.

Jaanika on minuga väga kannatlik olnud, vähemalt alguses. Kuidas meie koostöö õnnestub, seda ütleb nüüd vaataja, sest ma enam ei näe, olen liialt asjas sees.

Nüüd, paar päeva enne esietendust, kas teil on tunne, et mängite laval iseenda lugu või kellegi teise oma?

See lugu on algusest peale natuke segamini. Mõnede tegelaste suhu on pandud teiste inimeste lauseid. Tegemist pole siiski dokumentaalse näitemänguga, kuigi seal on väga palju dokumentaalset. Kõik, mis lavastuses juhtub, on päriselt juhtunud, kuid sellele on antud teatraalne vorm.

No ma olen ikka seesama Helle Laas, oma vigurite, oma tõsimeelsusega, aga võib-olla ka nende külgedega, mida publik minust nii väga ei tea. Aga loo autor on ikkagi Jaanika Juhanson, ta on autor, ja ta on teinud väga head tööd.

Kas selle lavastuse puhul pole hirmu, et tekst võib meelest ära minna?

Oi, see hirm on alati. Mitte et tekst meelest ära läheks, tekst on peas, aga tekib auk, et oot – millest ma nüüd rääkisin, kus ma nüüd olen.

Mul on see asi ka, et mul on raske häälda s-tähte, proteesid suus, aga ma pean vahepeal seal rääkima nagu 8-aastane. Natuke küll, aga siiski. Nii et väljakutseid on.

Te olete 73, see tähendab, et laval näeme väga pikka perioodi mitte ainult teatriajaloost, vaid ka Eesti ajaloost.

Seda küll, aga siin on jälle see konks, et tegemist pole päris dokumentaalnäidendiga. Liignimesid me ei kasuta, aga arvatavasti publik tunneb tegelased ära, kuid siiski pole kõik asjad just nende inimestega juhtunud, seega teatriteadlased seda õppematerjalina kasutada ei saa.

Kuidas te jõudsite monolavastusteni? Tollal oli see kogu N Liidus ju väga uudne.

Noorsooteatris oli Marje Metsuril enne mind või umbes samal ajal monolavastus, aga teatavas mõttes olen esimene.

Kui ma Käpikusse [aastatel 1950–1991 Tallinnas tegutsenud nukuteater, kus Helle Laas töötas 1982–1986] läksin, ootas mind seal ees «Vepsa muinasjutud», nukud oli kõik valmis, võta kätte ja hakka aga tegema. Alguses oli see mõeldud kahe näitleja lavastuseks, kuid kuna koostööst ei tulnud midagi välja, siis tegingi monotüki. Mul polnud monolavastusest mingeid teadmisi, lihtsalt tahtsin üksinda teha. Ma ei armasta karja, ma ei taha paljude tegelastega tükke, sest näitlejad on edevad, ja kui kari on koos, siis hakkab suur ülemängimine, üks on vaimukam kui teine.

Tulemuseks oli minu õhtu Moskvas. Olen ikka öelnud, et Eestis neid näitlejad palju pole, kellel oli tol ajal Moskva näitlejate majas oma loominguline õhtu. See oli päris põnev. Venelased said haisu ninna ja pärast seda käisin mitmetel festivalidel.

Mängisin vene keeles, kusjuures venelased armastavad, kui räägid pisut vigases vene keeles, ma isegi natuke kasutasin seda ära.

Need lavastused olid ju lastele mõeldud ja ma sain nad kaasa mängima. Näitlejad sageli ütlevad lastele, et nad ei kuule ja rääkigu valjemini, aga see on vale – lapsed ei pea röökima ja neile ei tohi tegevust peale sundida. Nad tuleb mängima meelitada läbi lavastuse teksti ja vihjete.

Te olete pika karjääri jooksul kolm aastat töötanud Ugalas, ülejäänud aja nukuteatris. Kas te tõesti pole tundnud igatsust draamateatri järele?

Ei. Seda ei ole, sest olen selle ära proovinud. Olen alati öelnud, et Ugala oli mulle elu ja teatri mõttes ülikool.

Mida see tähendab?

Vot seda saab nüüd lavastusest teada. Esiteks olin esimest korda kodust ära. Meil olid väga väikesed palgad, ja siis teatriseltskond ja muu seltskond ja kõik muu, mis sellega kaasneb…

Ma pole pärast seda enam nukuteatrist ära tahtnud. Draamanäitlejad on teistsugused, neid tuntakse tänaval ära jne. Nukuteatri omad on põnevamad ja pealegi nad saavad tänaval rahus olla. Kuid on ka neid, kes tahavad suurde teatrisse, tean kolleege, kel on siin töötamise pärast isegi alaväärsuskompleks.

Minuga on nii, et kui sain Venemaa-maitse suhu, sain aru, et ka nukuteatris saab teha suurt teatrit. Praegugi kirjutavad mulle näiteks Facebookis inimesed, ka Venemaalt, keda ma ei tunne või ei mäleta, et nad on aastaid tagasi mu lavastusi näinud ja tänavad. Kõik sinatavad ja helletavad. Tead, aga see on väga hea tunne, et sind mäletatakse ja teatakse.

Kui ma neid monotükke tegin, siis ma ei mõelnud, et kunagi tuleb see kõik tagasi, et mind tullakse paarkümmend aastat hiljem tänama. Siis ma lihtsalt tegin, nüüd on küll sellest väga suur rõõm.

Ühel hetkel otsustasite, et tuleb hakata tegema teatrit väikelastele. Miks?

Tunnistasin endale, et monolavastused olid minu jaoks ammendunud. Siis aga jagasin ära, et väikelaste tükke pole; need, mis olid, olid hirmsasti tekstilised, aga kahe-kolmesed ei kuula teksti, nemad haaravad pilti, tegevust.

Nii see algaski. Väikestele on vahva teha, sest nad on nii erinevad. Kui laps hakkab kohe kisama, sest saal läheb pimedaks, siis tuleb ära minna. Midagi pole teha. Mõni saab esimesest hirmust üle ja hakkab etendust vaatama.

Kuidas lapsed ja laste käitumine teatris on muutunud?

Nad on julgemad. Nõukogude ajal küll saali alla kolmeseid ei lastud, kuid siiski ei näinud ma tol ajal sellist jonni nagu nüüd – vaata et antakse veel emale peksagi. Visatakse end põrandale maha ja jonnitakse. Mina viskasin end ka väikesena ühe korra põrandale maha, kuid siis ema ütles, et võtab mul püksid maha ja annab vitsa. Rohkem pole ma elu sees kõhuli visanud ja jonninud!

Siin ma vahel rahustan lapsi, mul on taskus väikesed näpunukud, ja vahel räägin selle lapsega. Mõnel läheb jonninutt meelest ära.

Lapsed on alati raske publik, aga nende tähelepanu hoidmine on keerulisem. Nad on rohkem «mina ise», neid pole koolitatud käituma ja olema.

Olete te pidanud etenduse ka katkestama, sest saal on allumatu?

Ühel korral. Tegime «Luikede järve», üks ema lasi lapsel tulla lava ette, no siis tulid teised lapsed ka ja hakkasid vastu sirmi toksima, siis pidime etenduse peatama ja paluma lastel oma kohale minna.

Ühel korral on veel üks õudne etendus mu elus olnud, see juhtus Pärnus Mai keskuses, kus saal on hirmus suur ja mina tegin laval oma monotükki «Saami muinasjutud». Olin nagu kärbsekaka seal. See oli õudne. Ma ei saanudki publikut kätte. Aga samas olin Riias mänginud 800 kohaga saalis, kus olid täiskasvanud, «Vepsa muinasjutte» ja siis oli mul saal absoluutselt käes.

Millest see ebaõnnestumine, saali ehitusest või publikust?

Mõlemast. Teatavas vanuses lapsed on muinasjuttudest üle ja tahavad näidata üleolekut. Aga hiljem olen olnud kavalam, kui saalis on koolilapsed, nii viienda või neljanda klassi omad, siis olen etenduse muutnud tõsiseks koolitunniks.

Ühel korral olid mul «Vepsa muinasjuttude» publikuks 6. klassi poisid ja nad võtsid etenduse vastu suurepäraselt, kuid kui seal oleks olnud üks tüdruk, siis oleks olnud kõik mokas, sest siis oleks hakatud edvistama. Kuna ühtegi tüdrukut polnud segamas, mängisid poisid nagu nalja.

Te olete terve elu lastega tegelenud, aga teil endal lapsi ei ole.

Jah, nii see on. Ju ma olen siis laste-tunde võõraste laste pealt kätte saanud.

Praegu, kui me mängime neid sirmitükke, siis tuleme nukkudega pärast etendust lavale ja laseme lastel neid puudutada, kallistada ja nii saame ise ka kallistatud. Mõni laps kardab, mõni on julgem, see on nii põnev. Saame ka musi ja kallistuse.

Aga kui te olete pikemalt teatrist eemal olnud, näiteks nüüd haigena, siis kas igatsete rohkem laste või mängimise järele?

Viimasel korral polnud mul mingit igatsust, sest ma ei saanud kopsupõletiku järel hingata. Aga ma ei taha sellest rääkida. Valmistusin minekuks, mõtlesin, et kõik jääb pooleli, aga ühel momendil, kui minu kolleeg Are Uder tutvustas mind arstiga, toreda psühhiaatriga, doktor Ellen Grüntal-Ojaga, tema pani mu hingamise paika, ja kui ma uuesti hingata sain, siis tuli ka elujanu tagasi.

Teadsin, et pean «Munatopskid» ära lavastama, sest see andis taas põhjuse end kätte võtta. Kõik aitasid mind, nii arstid kui ka kolleegid.

Minu meeskolleeg, kes «Ajarefrääni» fotosid vaatas, palus teilt küsida, kuidas peab elama, et saada nii vingeks mutiks?

Naerab valjult.

Vot seda ma ei oska ütelda. Tuleb lihtsalt elada oma elu sellisena, nagu ta sul on. Tuleb ausaks jääda iseenda ja teiste vastu. Mul on see viga veel, et mul on hirmus suur häbitunne, kui keegi mulle valetab, sest ma saan üldiselt sellest alati aru. Miks on vaja tühja asja valetada? Ei ole.

Ma ei tea, kas ma olen vinge mutt, aga ma olen alati teinud oma asja, seda, mida teised ei tee. Katsun nii elada, et mul oleks huvitav elu. Minu jaoks ei ole tuntus oluline olnud, sest olen saanud publikult tagasidet.

«Ajarefrään» – kus on elus salm ja mis on refrään?

Alguses oli «Ajarefrään» raamat, mis rääkis ühest perioodist. Kogu elu on mind saatnud hirm, et tulevad metsast uuesti, et tulevad metsast uuesti, et tulevad metsast uuesti… [Helle Laas nägi lapsena pealt, kuidas metsavennad ta isa maha lasid.] Ma ei taha isa tapmisest rääkida, kuid see on mu elus kaasas, mitte iga päev, aga siiski.

Teine hirm on mitte hakkama saamise hirm, aga see on vist kõigil.

Refrään pole küll ainult negatiivne, on ka positiivne, kuid need tunded ja mõtted on mind seni pidevalt saatnud. Publikuni jõuabki vaid refrään.