Ilmar Raag: skeptikute argumendid «Mandariinide» vastu

Ilmar Raag Foto: Sander Ilvest

Mandariinide austamisõhtu, nagu ütles hea Lauri Kaare, algab õige pea. Kuid hoolimata sellest, et mulle väga meeldiks, kui Eesti saaks oma esimese Oscari, tahan siinkohal üles loendada ka skeptikute argumendid.  

Niisiis, kõik algas sellest, kui Mandariinid alustasid oma rahvusvahelist karjääri Varssavi Festivalil.  Olgem ausad, see on väga hea, aga kaugeltki mitte unistuste algus. kõik euroopa filmitegijad soovivad lansseerida oma filmi ikka kas Berliinis, Cannes’is vôi Veneetsias. Ja vaadake, viimase kümne aasta Parima võõrkeelse filmi Oscar on enamalt jaolt ikka käinud läbi just neilt festivalidelt. Ka selle aasta Oscari nominentidest on «Leviathan», «Timbuktu» ja «Wild Tale»s kõik saanud endale tugeva stardikiirenduse just Cannes’i festivalilt. «Ida» tugevam algus tuli Toronto festivalilt, mille tähtsus on samuti pidevalt tõusnud. Sealsamas Varssavi festivalil sai peaauhinna «Ida» ja tookord publikupreemia ja parima lavastajapreemia saanud «Mandariinid» ei paistnud veel sugugi olevat Oscari kursil.  Kui täna räägitakse kõige rohkem «Idast» ja «Leviatanist», siis ikka sellepärast, et ühel on ette näidata Euroopa Filmiakadeemia parima filmi auhind ja teisel Kuldse Gloobuse auhind. See kõik on ehitanud momentumit nende filmide tarvis, sest Oscar on lõppkokkuvõttes ikkagi mainekujundamise võistlus. «Timbukt»u on praeguseks jäänud täiesti tahaplaanile, ehkki näiteks prantsuse ajaleht Le Figaro valis selle filmi oma lemmikuks Cannes’i festivalilt.  «Wild Tales» on aga Argentiina kôige aegade vaadatuim film ja seegi on tähelepanuväärne, sest Oscari võidufilmid ei ole alati sugugi menufilmid. «Mandariinide» tõus on olnud vaikne, aga kuidagi väga stabiilne. Keegi ei oleks veel aasta tagasi arvanud, et me sinna jõuame. Aga küllap on siis tähed meile olnud soodsad või oleme edasi liikunud, sest alati on vaja nominentide hulka arvata ka mõni muu väga hea film. Lõpptulemust ei tea keegi. Vähemalt paar tundi veel mitte.

Tuleb ka veel mainida, et enamuse ameeriklaste jaoks on Parima võõrkeelse filmi Oscar täiesti teisejärguline auhind, kuna tõeliselt tummine ameeriklane ei vaata iial võõrkeelset filmi. See mahub ühte ritta dokumentaalfilmide ja lühifilmidega, mis on ka filmid, aga ikkagi mitte .... pärisfilmid. Võõrkeelsete filmide levi on pea alati üsna piiratud ja parimate filmide rekordilised kassatulemid on ikka kümneid kordi väiksemad inglisekeelsete filmide kassast.