Meeldetuletus: mis on üldse «Mandariinid»

«Mandariinid». Foto: Kaader filmist

Film jutustab 1992. aastal puhkenud Gruusia-Abhaasia sõjast, mille hammasrataste vahele sattusid ka rohkem kui saja-aastase ajalooga Eesti külad. Ivo (Lembit Ulfsak) võtab oma katuse alla kaks haavatud vaenupoole esindajat - grusiini Nika (Mihheil Meskhi) ja Abhaasia poolel võitleva tšetseeni Ahmedi (Giorgi Nakašidze) -, üritades neid lepitada. Eestlastest mängivad veel Elmo Nüganen ja Raivo Trass.

 

 

Stsenaariumi kirjutas ja lavastas Zaza Urušadze, operaator oli Rein Kotov, kunstnik Thea Thelia, helilooja Niaz Diasamidze ja grimmikunstnik Tiina Leesik.

Et Abhaasia piir on suletud, on film üles võetud Guria maakonnas, Poti linnast lõuna pool – spetsiaalselt selleks otstarbeks püstitatud väikeses külas. See pole mitte iroonia, vaid tragöödia. Suur tragöödia. Gruusia on väike maa – ja selle küljest on tükk ära võetud. Kaks tükki, Lõuna-Osseetia ka. On ju traagiline? Iga grusiin teab, et Abhaasia on olnud alati osa Gruusiast. Ja nüüd õiendavad seal Vene sõdurid. See on solvav kogu meie rahva jaoks,» rääkis Urušadze Postimehele. «Me otsisime tükk aega sobivat kohta, mis meenutaks Abhaasiat. Lõpuks leidsime selle mõnekümne kilomeetri kaugusel Abhaasia piirist, Natanebi küla lähedal. Ainult palmid pidime mujalt tooma.»

Film läks maksma 650 000 eurot, Eesti raha on sellest 58 ja Gruusia raha 42 protsenti. Filmi esilinastus mullu oktoobris Tbilisis kujunes sentsatsiooniks: juba lõpulaulu ajal puhkes mitu korda aplaus ja tiitrite ajal seisis 450-kohaline saal eesotsas Gruusia kultuuriministri Mirian Odišariaga nagu üks mees püsti.

Kas «Mandariinid» on Eesti või Gruusia film? Reglemendi järgi on see Eesti film, mis siis, et režissöör Zaza Urušadze on grusiin ja filmitakse samuti Gruusis «Ma olen hea meelega Eesti režissöör,» ütles Zaza juba eelmise aasta jaanuaris naerdes Postimehele.

«Ilma Lembit Ulfsakita poleks ma seda filmi ehk isegi ette võtnud,» ütles režissöör, kes mäletab Ulfsakit juba N. Liidu ajast, kui nägi lapsena «Thijl Ulenspiegelilt». «Kui siin natuke doosiga üle pingutada, siis pole see enam õige lugu. Ulfsakil on kõik peensusteni välja timmitud. Ka inimesena on ta väga huvitav isiksus. Huvitav oli ka Elmoga töötada, ka tema lõi ereda karakteri.»

Hinnatud kriitik, Gruusia teatri- ja filmikooli professor Lela Otšiauri hindab filmi nii: See on ehtne kunst, millest jääb nii sageli puudu tänapäeva filmides. Ümbritseva keskkonna faktuur; eraldatuse ja väljapääsmatuse atmosfäär, millele vastanduvad pealtnäha tüüne külapilt, rahuaegse elu kauge kaja ja mandariinidesse uppuvad aiad; kujundlikud maastikud; täpne ja selge kaadri ülesehitus ja läbimõeldud detailid; ruum, mis on korraga õhuline ja sügav; suisa füüsiline hirmu ja õnnetuse aisting, mis varitseb kangelasi, ja lõpuks kauaoodatud vabanemine kurjusest, vihkamisest ja vägivallast – see kõik teeb sellest filmist kunstiteose, mis ühendab parimal moel Eesti ja Gruusia kultuurilis-vaimse pärandi.