Igaühe isiklik Vilde

Eduard Vilde 60. sünnipäeval oma töölauataga (1925. aastal).

FOTO: eduard vilde muuseumi kogu

Arvan küll niimoodi, et igal eestlasel on oma Vilde, kellega koos on ta kulgenud läbi elu. Üks põhjusi on Vilde üleaegsuses. 

Tellijale

Sada viiskümmend aastat Vildet tähistab ühtlasi kogu eesti kirjanduskultuuri vanust. Välja arvatud luule, on Vilde kuulunud igas žanris algatajate hulka, mis tähendab seda, et selle või teise žanri ajaarvamine Eestis algab Vildest. Võtkem kas või ta esimene kriminaaljutt «Kurjal teel» (1882, ilmunud 1898), mida ta ise küll nimetas «perekonnalehe jutustuseks». Aga see oli väljamurdmine sentimentalismist ja kujutlusest, nagu peaks kirjandus olema midagi igavat. Ausa ajaviitekirjanduse juurde kuulub põnev süžee, tempokas jutustamine, intrigeerivad karakterid. Ja kõik see on 17-aastasel Vildel juba esimeses jutus olemas: äärmuslike iseloomuomadustega tegelased, kohtumised saatuslikul hetkel, odapiste välgu ja piksekärgatuse valgel (piksekärgatusega lõpeb muuseas ka «Külmale maale»), ebaõnnestunud mõrv, kurjategija moraalne taassünd, õnnelik lõpp.

Muide, Vilde tädipoeg, Vildest kolm aastat vanem Eduard Bornhöhegi alustas seiklusjutu kirjutamisega ja on siiani noorim autor, kes 18-aastaselt kirjutas end «Tasujaga» (1880) eesti kirjanduslukku. Mäletan, et 1960ndate algul, kui põhikooli lõpus tegime lähemat tutvust Vilde loominguga, käidi sellest novellist kaarega mööda. See olevat algajalik katsetus. Tegelik põhjus oli aga ilmselt selles, et kriminaalne sündmustik leiab aset Peterburis ja kõik selle tegelased on venelased. Toonane Nõukogude Liidu juhtiv rahvus aga ei tohtinud sellisena välja paista.

Tagasi üles