Hookus-pookus, säilita fookus

Will Smith ja Margot Robbie filmis «Fookus». Kohe algab mäng miljonite peale. Foto: OUTNOW

Elukutselised näpumehed, sullerid, petised, taskuvargad, libekeeled ja valetajad. Selles seltskonnas toimub filmi «Fookus» tegevus. Nad võivad sul käigu pealt sisetallad sisse vehkida. 

«Fookus» 2015
Kinodes alates 27. veebruarist
Režissöör/stsenarist Glenn Ficarra ja John Requa
Osades Will Smith, Margot Robbie, Rodrigo Santoro, Gerald McRaney jt

On olemas žanr nimega kelmikomöödia – sulitrikid ja armulugu kokku segatud. «Fookust» võib nimetada kelmidraamaks, sest nalja filmis kuigi palju ei saa, aga lõpp on siiski enamvähem õnnelik. Tegeletakse tõsiste asjade ja suurte rahadega.

Will Smith mängib elukutselist sulimeest Nickyt, kelle perekonnas seda ametit ja väljaõpet põlvest põlve pärandatakse. Ta kohtub New Yorkis noorukese vargaplika Jessiga (Margot Robbie), kelle lihtsameelse sulleriskeemi vana kala muidugi kohe läbi näeb. Jess palub end õpipoisiks võtta, aga Nicky ei viitsi eriti amatööridega tegeleda. Sellegipoolest töötab ta natukese aja pärast Nicky juhitud suures töögrupis, mille eesmärk on New Orleansi ameerika jalgpalli finaalkohtumisele kogunenud turiste efektiivselt rahast ja väärtasjadest vabastada.

Film koosneb selgelt kahest poolajast, millest esimene lõpeb paari lahkuminekuga New Orleansis ja teine algab mõni aasta hiljem Buenos Aireses F1 etapil. Omamoodi on see Pygmalioni lugu: meister loob kunstiteose, st õpetab algajat vargaplikat ning siis armub temasse. Aga kuna tegu on sullerifilmiga, siis ei saa vaataja kunagi päris hästi aru, kas tunded on tõelised või lihtsalt vahendid omavahelises lõputus ületrumpamise mängus.

Selliste filmide võlu peitub lõputus mitmekihilisuses. Pole üht suurt valet, on valede sibul, iga kihi all uus vale ja selle koorimine põhjustab pisaraid ning kuulihaavu. Siin ei kehti Tšehhovi püssiseadus, pole võimalik ette arvata, kas lavale pandud tuleraud on silmapete või lõpuks ikkagi pauku teeb. Vaataja ette on lava valmis seatud, aga mitte staatiline, vaid sadadest väikestest vihjetest põimutud pidevas liikumises lugu. Tema asi on välja mõelda, mis rolli mängivad suures salaplaanis kõigile nähtavad detailid.

Kui stsenarist ning režissöör loo liiga kihiliseks ajavad, ei saa vaataja millestki aru ning kaotab huvi. Kui ta loo arengu iseseisvalt katki hammustab, muutub film igavaks. Glenn Ficarra ja John Requa suutsid siin vaatajast enamasti kogu aeg pool mõttesammu ees olla. Oli ka ettearvatavaid hetki – kui filmi alguses tutvustati võtet nimega «Toledo paanikanupp», võis kindel olla, et viimastes stseenides leiab see kasutust.

Huvitav on jälgida taskuvarga ABCd, millega Nicky oma noort õppurit treenib. Selles osas oli filmi konsultandiks kuulus taskukunstnik ja silmamoondaja Apollo Robbins. Huvilisel tasub ka üle vaadata BBC dokumentaalsari inimese taju ja aju petlikkusest, mis mõni aasta tagasi ka ETV ekraanil jooksis.

Minu jaoks oli huvitavam filmi esimene poole, Buenos Airese sündmustes tõusid sulikunsti kõrvale oluliseks teemaks armusuhted, mis ei olnud nii hästi läbi mängitud. Kõige säravam ja pingelisem hetk leidis aset hoopis filmi esimese poolaja lõpus, kui toimus duell Nicky ja Aasia rikkurist mängusõltlase Liyuani (BD Wong) vahel. BD Wong teeb siin hiilgava kõrvalrolli ja meeste vaheline mäng oli nii põnev, et suu hakkas kuivama. Filmi kõige pingelisem koht. Olin kindel, et Liyuan ilmub tegevustiku käigus hiljem veel välja, aga kahjuks nii ei juhtunud. Nautige Wongi mängu, kuni näidatakse.

Teine kõrvalosapreemia läheb Adrian Martinezele 180-kilose pärslasest petturi Faradi osa eest. Iseenesest ta ei teegi eriti midagi, pillub oma sündsusetult ühemõttelisi repliike ja on muidu koomiline. Filmi teises pooles tasub silm peal hoida Gerald McRaney’i tegelaskujul Owens, kes muutub korraga võtmefiguuriks. Mina pidasin teda ebaoluliseks kohatäiteks ja selle tõttu ja osa mõttemõnu saamata.

Filmi jooksul kordab Nicky oma õpitüdrukule Jessile pidevalt: iga petuskeemi juures on oluline säilitada fookus. Täpselt sama kehtib ka selle filmi vaatamise puhul.