Naeltest, lateksist ja igavesest elust

Toomas Volkmann, «Padi» (1989). Foto: Kumu

Dekadentsipiibliks nimetatavas prantsuse kirjaniku Joris-Karl Huysmansi romaanis «Äraspidi» otsustab peategelane, krahv Jean des Esseintes linnast, inimeste seast lahkuda. 19. sajandi lõpu Pariis on ta ära tüüdanud. Iga vastutulev nägu tekitab temas kohutavat südamepööritust. Inimene on midagi, millest on tarvis vabaneda.

Krahv läheb maale elama, ümbritsedes end kõikvõimalikest esteetilistest liialdustest (tal on näiteks alkoholiorel, teemantidega inkrusteeritud kilbiga kilpkonn, kes küll peagi oma suures ilus sureb, rooma kirjanduse kogu jne), et maailma eest lõplikult oma «kunstlikku paradiisi» sulguda. Kahjuks jääb ta oma surma ja ilu otsingul lõpuks ikkagi tervisest nõrgaks ja tema juurde tuleb arst.

Arst leiab, et krahvil on siiski parem linnas ja inimeste keskel elada, sest see praegune veidrus on tekitanud neuroosi, mis võib ta tappa. Raske südamega, kuid siiski, kolib krahv des Esseintes linna tagasi.

Teisele poolele murdjad

Tung teisele poole, ekstsentrilisus, hävingukultus, mäng ilu ja surmaga on ikka iseloomustanud seda, mida tähistatakse sõnaga «gooti». Gooti esteetika on piisavalt lai teema, et asja iseloomustamiseks on mõistlik näitlikustada. Näiteks rock-muusikas kasutati seda sõna esimest korda ansambli The Doors ja selle laulja Jim Morrisoni kohta, kelle dionüüsoslik lavakarakter andis pidevalt märku, et ta tahab surra, «murda teisele poole», nagu ta laulis. Peagi see tal ka õnnestus.

Morrisoniga tegutses samal ajal, kuid lõppude lõpuks palju pikema elueaga, tõeline gooti subkultuuri esiema Nico, kes Morrisoniga muide ka kohtamas käis. Tema elujoon on üks traagilisemaid ja samas kunstipärasemaid, mida tean.

Nico oli 1960. aastate alguses supermodell, kellel oli ka pisike roll iseendana Federico Fellini suurilmaelust rääkivas filmis «La dolce vita». Tema lapse isa oli prantsuse ekraani-iidol Alain Delon. 1960. aastate keskpaigas hakkas Nico n-ö hängima New Yorgis Andy Warholi Factory kambaga, mis oli kunstliku paradiisi või ka põrgu otsingu tol ajal viimane sõna. Sellest kohast sai alguse ka tema muusikakarjäär.

Nico saksa aktsent ja jäine elutunnetus sünnitasid kaks popmuusika võib-olla kõige külmemat plaati – «The Marble Index» ja «Desertshore». Neid on kriitikud kirjeldanud ka sellise huvitava narkotermodünaamilise mõistega kui «heroiini soojussurm».

1970. aastate lõpus liikus see selleks hetkeks juba väga tumedas heroiiniaugus blond teutooni kaunitar Briti linnadest ühte lohutumasse, vanasse tööstuskeskusse Manchesteri, kus ta sealseid noori andeid kõigele muule oma mõjudele lisaks ka heroiiniga nakatas. Manchesteris oli just suure mõjuga möllanud ka üks teine gooti subkultuuri iidol Joy Division, mille epileptikust liider Ian Curtis endalt väga vara elu võttis. Nico ise suri Ibiza saarel, mootorrattaga sõites, kui tal süda seiskus.

Mustvalge stilistika

Kõik need lood on kohased näituse «Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris» kontekstis ära rääkida. Seegi näitus siseneb fenomenide vaatlusse pigem popkultuuri ust kasutades.

Tuntavaimalt leiame eest Eesti 1990. aastate esimese poole fotokunsti, mil selles žanris tehti olulisi asju. Näiteks tegutses Peeter Lauritsa ja Herkki-Erich Merila DeStudio, kes süstisid oma fotokollaažidesse reklaami- ja moemaailma edevat võttestikku, tekitades põneva ristumiskoha. Fotost on esindatud veel Toomas Volkmann, Toomas Kalve, Mark Raidpere ja Ene-Liis Semper. Neist Volkmann ja Raidpere samuti, esimese puhul rohkem, teise puhul vähem moefotograafi taustaga.

Gooti elutunnetus armastab niisama palju mustvalget stilistikat nagu fotogi, samuti armastab see ekstravagantseid, valu piiril või üle selle piiri riideid. Nagu ka moemaailm, millest räägitakse ju enamasti ikka piinatud lugusid.

Foto püüab meediumitest kõige paremini hetke, sest valmib silmapilgu kiirusel. Liikuv pilt on ju mingis järgnevuses ja maali maalitakse kaua. Juba oma suure kaduvuse tõttu on surmal foto kui meediumi puhul tähtis roll. On öeldud, et fotol me tegelikult näemegi surma.

Kui fotomeedium 19. sajandi teises pooles juba inimeste teadvusse kohale jõudis, kardeti piltnikku – mõned arvasid, et inimesel on piiratud hulk hingi ja iga fotoklõps, kujutise taastootmine sinust võtab sinult ühe ära. Tänapäeva suurel klõpsutamise ajastul sellele enam ei mõelda, pigem vastupidi. Iga klõps annab uue hinge juurde.

Morbiidsed on kõigi nende fotod, Kalve seeria nimigi – «Surnukuur» – ütleb seda. Raidpere pildistas seerias «Io» enesehävituslikku akti, oma alasti sigaretiotsaga põletatud stigmadest kaetud keha. «Vägivaldne autistlik subjekt,» kasutati Raidperest rääkides 1990. aastatel kunstikriitika leksikasse sugenenud terminit.

Üleminekuaja kunst

Popkultuuri ja moe teemal jätkates on näitusele kaasatud ka ansambel Winny Puhh, kelle, eriti trummarite muljetavaldavat ja eriti minusugusel peapöörituse kartjal hirmu tekitav kuulus ja rahvusvaheliselt kõneainet pakkunud prantsuse moe-show live on Kumu seinale projitseeritud. Füüsilise artefaktina sellest show’st on suurema kohalolu ja päris asja tunde tekitamiseks võimalik kogeda trummikomplekti, millega akrobaatidest trummarid oma keerlevas löökriistakokpitis Winny Puhhi rütmisektsiooni eest hoolitsesid.

Näituse üks kuraatoreid on Kati Ilves, kes tundub, et on püstitanud endale kuraatoriülesande tuua tagasi glamuurseid ja nüüdseks väga mütologiseeritud 1990. aastaid. Kureeris ta ka Kumus menuka Raoul Kurvitza retrospektiivnäituse, kus olulisel kohal oli samuti 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus. See oli kunst ajal, mil toimus üleminek ühelt korralt teisele, kus lääne kultuuriruum avanes, kõikvõimalikud reeglid olid paika panemata, uut infot voolas tohutult, asjad olid läbi proovimata, kõik hävis ja sündis sama kiiresti kui fotol ning möllas Raw Power.

Näitus «Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris» jääb Kumu kunstimuuseumis avatuks 10. maini.