iDeal kampaania

Lurjuse portree
Vanemuise Oksaneni lavastuses teatriimet ei sünni

Edgar Parts (Sten Karpov, keskel) - mees, kes mängib kokku nii Eestit okupeerinud sakslaste kui venelastega.

FOTO: Andres Keil

Sofi Oksaneni «Kui tuvid kadusid» on sügavalt traagiline lugu reetmisest, valetamisest ja petmisest ehk kõigest, mis peaks tekitama jälestust ja hukkamõistu. Kuid Tiit Palu lavastus ei kriibi hinge ega pane ka mõtlema. Laval on näitlejad, kes mängivad rolle, ja publik saab jääda vaid külmaks pealtvaatajaks. Teatriime jäi vähemalt esietendusel sündimata.

Üheks ebaõnnestumise suuremaks põhjuseks pean dramatiseeringut (kavalehelt võib lugeda, et tegemist on Tiit Palu lavaversiooniga autori loal), sest vaataja fantaasiale ei jäeta absoluutselt ruumi. Kõik, mis tegelastega toimub, saab varem või hiljem verbaalse kinnituse. Ent kui teatris tuleb kõike sõnadega kinnitada, siis milleks eelistada raamatule teatrit (rääkimata sellest, et romaanis oskab Oksanen lugeja emotsioonidega manipuleerida)?

«Kui tuvid kadusid» maailma esietendus toimus 2013. aasta novembris Soome Rahvusteatris. Raila Leppäkoski lavastuse esietenduse järel kirjutasin tollal märkmikku: «Korralik töö, emotsionaalselt tühi, mind ei puudutanud. Romaan oli võimsam.» Arvustuses aga täpsustasin, et kui Oksaneni näidendile midagi ette heita, siis seda, et see on liiga jutustav: tekstiga öeldakse publikule ette või taha peaaegu kõik ära, vaatajatele ei jäeta ruumi ise mõelda.

Seega ei saa öelda, et Vanemuine kukkus Oksaneniga läbi, lihtsalt Tiit Palu kordas samu vigu, mis olid ka Soome lavastuses.

Lavastuse «Kui tuvid kadusid» keskne tegelane on Edgar Parts – mees, kes mängib kokku nii Eestit okupeerinud sakslaste kui hiljem ka KGBga, eesrindlikult libe kala ja oskuslik valetaja, näitleja number üks. Eks Oksanen olegi võrrelnud Nõukogude Liitu teatriga, kus valest etendati tõde ning eesriie eraldas vabadust ja vangistust.

Sten Karpovi mängitava Partsi muundumine limukaks toimub vaataja silme all, see kujunemine on võrreldav foto ilmutamise ajal kujutise ilmumisega fotopaberile. Kui SS-Untersturmführerʼile (Margus Jaanovits) annab aru kogenematu koputaja, kes põeb iseenda paljastamise pärast, siis KGB ohvitseri Porkovi kabinetis (Margus Jaanovits) on Parts juba proff, kes oskab anda külmi, korrektseid ja ümmargusi vastuseid. Partsi mandumine ja salakavalus on imetlusväärne.

Üks eesti näitleja on kunagi öelnud, et ei saa kolleegidest paremini mängida, sest muidu rikub see lavastuse ära, sest oluline on tervik. Näib, et just sama lugu on Karpoviga, teistsuguses lavastuses võinuks tema mängitav Parts jõuda ihukarvu püsti ajava mõjuvuseni, kuid Vanemuise lavastuses peab ta leppima vähemaga ja sobituma üldise pildiga.

Tüki lavastaja Tiit Palu on selgitanud, et talle on lavastuses oluline see, et eri režiimide tingimustes on võimu keel ja inimeste suhe režiimi vägagi sarnane. Eks seda lavastaja mõtet kinnita ka Partsi muutumatus, sest võimu vahetudes vahetab see mees vaid nime ja CVd.

Arvatavasti samast ideest tingituna oli lavastaja valinud eri režiimide võimuesindajaid mängima ühed ja samad näitlejad. Iseenesest kaval mõte, mis kahjuks mõjus hoopiski säästuvõttena (et mitte ajada lavastusega seotud näitlejate arvu liiga suureks, paneme ühe ja sama näitleja mängima mitut episoodilist rolli).

Partsi abikaasa Juuditi (Linda Kolde) ja rahvuslikult mõtleva Roland Simsoni (Reimo Sagar) tegutsemismotiivid jäid Vanemuise lavastuses ähmaseks ja seetõttu ei mõjunud nad ka oluliste tegelastena. Kuigi tuleb möönda, et teises vaatuses oli elust eemale tõmbunud ja alkohoolikuks muutunud Juuditis efektsust.

Soome lavastuse pärliks oli kunstnik Karmo Mende töö: pöördlaval on kogu etenduse ajal näha kõiki tegevuspaiku; kui Saksa ajal on ruumidel seinad, inimestel on säilinud teatav oma ruum, siis Nõukogude Eestis on seintest alles vaid tühjad raamid.

Soome Rahvusteatri laval andsid tooni vaid pruunid-tumesinised-hallid, porised värvid. Esimeses vaatuses on ainsaks eredaks laiguks Juuditi punane kleit, SS-Hauptsturmführerʼi kingitus oma armukesele, teises vaatuses on erkpunase asemel üleküpsenud tume kirss, mis kaugelt paistab mustana.

Tartu lavastuse kunstnik on Eugen Tamberg, kes samuti tõi pöördlavale kõik tegevuspaigad, kuid tugevate sümbolite asemel kasutati lavakujunduses hoopiski realistlikumaid elemente ning seetõttu ei aidanud lavakujundus lavastusele kaasa, vaid mõjus pigem oma lihtsa maalähendusega tiibu kärpivalt.

Vanemuise lavastuse «Kui tuvid kadusid» ootamatuim ja seda mõjuvam stseen on hoopiski etenduse lõpetanud lühifilm (autor Andres Keil): Edgar Partsi «dokumentaalfilm» iseendast, temast kui kannatajast, kus tõde on väänatud ja pööratud täpselt selliseks, nagu võim vajas. Ukraina-Venemaa propagandasõja taustal valus ja ergutav vaatamine.

UUSLAVASTUS

Sofi Oksanen

«Kui tuvid kadusid»

Tõlkija Maimu Berg. Lavastaja Tiit Palu. Kunstnik Eugen Tamberg. Muusikaline kujundaja Toomas Lunge. Valguskunstnik Andres Sarv. Videokujundaja Andres Keil

Esietendus 28. veebruaril Vanemuise teatris

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles