Siis, kui Bond veel naljakas oli
Galerii ja video

Matthew Vaghni filmis «Kingsman: Salateenistus» kumab läbi ehe igatsus 1960.-70. aastate Bondi-filmide järele, kui spioon oli veel džentelmen ja verepulma asemel võis ekraanil näha rohkem huumorit. 

«Kingsman: Salateenistus»
Režissöör Matthew Vaghn, osades Colin Firth, Mark Strong, Samuel L. Jackson, Michael Caine, Mark Hamill, Taron Egerton jt
Kinodes alates 20.02

Kingsman on ülisalajane organisatsioon, mis pesitseb Savile Row’l luksusliku meesterätsepaäri fassaadi taga. Laitmatut ülikonda ning kuulikindlat vihmavarju kandvad mehed hoolitsevad selle eest, et meie ööd oleksid rahulikud ja päevad päikeselised.

Harry Hart ehk Galahad (Colin Firth) värbab organisatsiooni vaegperest pärineva ja tänavakuritegevusse libiseva kõuriku Eggsy (Taron Egerton). Neil seisab ees suur vastuseis kurja geeniuse Valentine’iga (Samuel L. Jackson). «Riided teevad mehe,» nenditakse filmis tihti. Nolk peab õppima noa ja kahviga sööma, viisakalt rääkima, kõrtsitäie jõhkardeid paljakäsi kahjutuks tegema ning muid kunste, mis hästikasvatatud briti härrasmehe kasvatuse juurde käivad.

Vaughni film põhineb Mark Millari koomiksil «Salateenistus». Selle žanri adapteerimisega on ta varemgi häid tulemusi saavutanud, näiteks samade autorite «Kick-Ass» 2010. aastal.

Uhkema rolli kui Firth või Egerton teeb kurikaela rollis Samuel L. Jackson. Korrutage Mark Zuckerbergi ego Steve Jobsiga, pange talle pähe viltune pesapallimüts, kaela kullast OM-sümbol, las ta susistab s-i ja pudistab kõiki muid häälikud ning ongi valmis 21. sajandi Ernst Stavro Blofeld. Muide, ka Ian Flemingi Blofeld oli asjatundja sotsiaal- ja loodusteadustes ning tundis end kodus uusimas tehnoloogias.

Tegelaste motiivides on oluline erinevus. Kui Bondi põhivastase eesmärk oli maksimaalne kasu oma organisatsioonile ning häda ja viletsus kõigile teistele, siis Valentine tegutseb kõikehõlmavast humanismist lähtudes. Kahju vaid, et õilsa eesmärgi saavutamiseks tuleb enamik inimkonda maha tappa. Bondi-filme ühendab «Kingsmaniga» veel see, et nagu Blofeldil, on ka Valentaine’il oma inimrelv. Sofia Boutella Gazelle’ina on märksa armsam kui võrratu Jaws, kuid samavõrra surmav. Tema esmakordne ilmumine ekraanile on samaväärne inimkeha tükeldamisega parimates samuraifilmides.

Kui filmile üldse midagi ette heita, siis ehk liigset vägivalda. See, mida koomiksites saab kujutada maitsekal moel igasuguse «POOF!!!», «DUMXUEDL!!!», «WOW!» ja muu onomatopoeetika abil ning füsioloogilised detailid lugeja fantaasia hooleks jätta, mängitakse filmis detailselt välja. Mooduseid surmavate kehavigastuste tekitamiseks demonstreeritakse detailselt juba USA kolkakirikus, kuhu kogunenud EKRE-sarnase seltskonna peal Valentine esmakordselt oma salarelva katsetab. Filmi lõpulahingus muutub see lausa igavaks.

Soovitan vaadata kõigil, kelle selleks korraks Oscari-filmidest isu täis, kes armastavad vana Bondi ning koomikseid. Kaks tundi popkorni-kino sõna kõige paremas tähenduses. 

Tagasi üles