Jan Kaus kirjutas kaks kirjandusõpikut

Jan Kaus Foto: Liis Treimann

Kirjanik Jan Kausi ja kirjastus Maurus ühistöös on valmimas kaks kirjandusõpikut gümnaasiumiõpilastele - «20. sajandi kirjandus» ja «Uuem kirjandus». Esimene õpik tuleb trükikojast aprillis, «Uuem kirjandus» aga hiljemalt augustis.

Mõlemad õpikud koosnevad 40st peatükist, mille puhul autor rõhutab, et nende sisu ei ole mõeldud päheõppimiseks, vaid kaasamõtlemiseks.

Materjali kokkupanemisel on arvestatud sellega, et õpetaja võib teha teemades oma valikuid, arvestades oma isiklikke või ka klassi eelistusi; kõiki teemasid 35tunnisel kursusel suure tõenäosusega läbi võtta ei jõua.

Oma raamatus tutvustab autor 20. ja 21. sajandi kirjanikke, kelle panust kirjanduslukku tasub kõigiti hinnata. Jan Kaus avab kirjanike, aga mõneti ka terve ajastu kirjanduslikke taotlusi eeskätt kirjandusteoste kaudu.

Kirjandus ei pea olema kuiv faktide kogum, vaid see võib olla kirev maailm, kus tähendusi loovad kõik lugejad. Iga peatüki lõpus on arvukalt ülesandeid, mis suunavad õpilast ise materjali koguma, läbi töötama ja mõtestama. Nii õpetaja kui ka õpilase töö hõlbustamiseks on arvukalt viiteid lisamaterjalidele, mõned neist avanevad õpikus oleva ruutkoodi kaudu, ülejäänud viidete lingid leiab tulevikus Mauruse veebilehelt.

Mõlema õpiku lisas on lähilugemiseks mõeldud tekstid ja mõistete register; peale selle ühendab kaht õpikut ajajoon, mis annab ülevaate kirjanduses toimunust 20. sajandi algusest kuni 2014. aastani.

Õpiku ülesanded on koostanud Elva gümnaasiumi kirjandusõpetaja Lea Tooming.

Jan Kaus tunnistab Mauruse kodulehel olevas õpikud tutvustavas intervjuus, et kuigi ta ei tahaks öelda, et kirjandus on teada muutunud paremaks inimeseks, sest see kõlab tsipa ülespuhutult, aga midagi sarast tunneb ta küll. «Mäletan, kuidas näiteks pärast George Orwelli romaani «1984» lugemist sain täie selgusega aru, kuivõrd habras on see inimese nähtamatu tuum, mida me hingeks hüüame, kui hirmutavalt kerge on inimesele pöördumatult haiget teha.

Muide, Ingmar Bergmani «Stseenides ühest abielust» on väga täpne mõte – inimesed kipuvad olema emotsionaalselt kirjaoskamatud. Tundubki, et emotsionaalse kirjaoskuse omandamine kestab kogu elu ning head raamatud aitavad meil seda paremini teha – ennast pisut täpsemalt väljendada, enda tundeid ja mõtteid vähemate kadudega sõnastada ning teiste inimeste mõtetest paremini aru saada, erinevustega leppida, mõistmatut tunnistada ning ehk isegi tunnustada.»

Kirjanduse kaanonist on Jan Kausile olulisem mitmehäälsus. Sest kirjandus koosneb eri Kausi sõnul erinevatest häältest, vaatepunktidest. «Kirjandus pole lõpliku tõe maailm, tõde kipub elu lihtsustama, tegelikkus on alati palju keerulisem kui meie kujutlused tegelikkusest. Kirjandus oma parimal kujul püüab meile seda näidata ja meelde tuletada. Me kõik võiksime kirjandusest avastada ja leida teatud ettevaatlikkust – et olla oma hinnangutes vähem järsud ja jäigad, et suhtuda ideedesse ja tõdedesse kirglikult, aga mitte surmtõsiselt,» selgitab Kaus kirjastuse kodulehel ilmutatud intervjuus.