Teatrijuht Peeter Jalakas, Von Krahl väntas üle mitme aja jälle filme. Traditsiooni pärast või sellepärast, et eesti film ei paku muidu pinget?
Eesti film pakub viimasel ajal vägagi pinget. Ja teha ainult sellepärast, et teisiti teha, pole mõtet. Pigem on põhjus isiklikum: sideme hoidmine või loomine meile sümpaatsete inimestega, võiks öelda isegi mõttekaaslastega. Nemad saavad meie juures filmi teha, meie jälle neid teatris kasutada. Nii oli see siis, nii on see ka nüüd. Näiteks Martti Helde valmistab praegu ette lavastust, mis peaks meil kevadel välja tulema. Näis, kuidas teistega läheb.
Miks just need autorid ja selline teema?
Eelmine kord oli meil aluseks konkreetne teos, Eduard Vilde «Tabamata ime». Arutasime nii- ja naapidi, aga sellist teksti, mis kõigiga oleks haakunud, enam ei leidnud. Siis otsustasime proovida teisiti, leida ühendava märksõna, milleks sai pärast pikki arutelusid «kontakt», mis iganes sellega seostub.
Aga miks just need lavastajad? See selgus taas arutluste käigus, meie noore trupi valikuna: ju nad otsisid mõtteklaaslasi või neid, kellega tahaksid koostööd teha. See on uus põlvkond, nii et mingi selline koondvaade neid huvitavatest ideedest ja stiilidest peaks samuti kasseti põhjal kujunema, nagu oli ka «Tabamata ime» puhul.
Toonane põlvkond oli palju raevukam, praegune on mõtlikum. Ma arvan, et see on ka aja märk. See, mille vastu sõdida, on ebaselgem. Millest kinni võtta, hägusem.