Kuutõbise pihtimus

Kirjanik Andrei Ivanov.

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Kirjastuselt Varrak on ilmunud Andrei Ivanovi Skandinaavia triloogia viimane osa „Kuutõbise pihtimus”. Raamat on järjeks romaanidele „Hanumani teekond Lollandile” (2012) ja „Bizarre” (2014).

Kirjastuselt Varrak on ilmunud Andrei Ivanovi Skandinaavia triloogia viimane osa „Kuutõbise pihtimus".

FOTO: Raamat

Triloogia tegevus algab 1990. aastate keskel ja lõppeb meie päevil. Viimases osas on peategelane Euroopa-rännakult kodumaale naasnud, ta on veetnud aega nii Eesti vanglas kui ka Eesti hullumajas ning jõuab lõpuks koju ema juurde. Selles filosoofilises romaanis on mitu ajakihti, millest minategelane läbi rühib, ihates nii terveks saada pettekujutelmadest. Lõpuks saab ta jagu ka valust ja kihust kuhugi põgeneda. Ta alistab hirmu. Romaani on tõlkinud Veronika Einberg ja kujundanud Anne Pikkov.

Andrei Ivanov on sündinud 1971. aastal Tallinnas. Ta on hariduselt vene filoloog, kes pikka aega ekselnud Skandinaavias. Romaaniga „Hanumani teekond Lollandile“ jõudis ta 2010. aaastal Vene Bookeri lõppvalikusse ja 2009. aastal pälvis ta selle eest Eesti Kultuurkapitali preemia. Eesti keeles on ilmunud ka raamatud „Minu Taani onuke. Tuhk“ (2010), „Peotäis põrmu“ (2011)  ja „Harbini ööliblikad“ (2013).

Katkend romaanist:

...varem voogas salajane teadmine ühest kolbast teise samasuguse loomulikkusega, millega kiir libiseb üle põldude, seda anti edasi suust suhu nagu nakkushaigust, muinasjutud vulasid kõrvalestadest sisse nagu mürk, filosoofias oli voolavus nagu muusikas, rännak nagu kirjanduses – nüüdsel ajal, millega me oleme ilmsesti teineteisest mööda läinud, ei rända keegi – turiste on, kuid nemad üksnes pugivad ja pildistavad, põgenikud põgenevad, neil pole selleks mahti, kultuur ise lidub ummisjalu minevikku – the last resort – ning igaühes küpseb seejuures häbitu tulevikuinimene, mis tähendab, et igaüks kannab endas Kohtupäeva, mis paiskub ükskord meist välja vastu meie tahtmist, ning siis ei anta kellelegi meist armu.

Tagasi üles