On aeg

Jon Fosse «Sügise unenägu», lavastaja Madis Kalmet. Fotol näitlejad Epp Eespäev (Ema), Elisabet Reinsalu (Naine) ja Elmo Nüganen (Mees).

FOTO: Siim Vahur / Tallinna Linnateater

Minult küsitakse sageli, kas seda või teist lavastust tasub vaadata, ja tihti oskan ma küsijast lähtuvalt ka nõu anda. Kuid «Sügise unenäoga» jään hätta, sest see lavastus on «nii ja naa». Esiteks on lavastus sünge ja seetõttu pole see kerge vaatamine. Tallinna Linnateatri uuslavastuse muudab eelkõige tähelepanuväärseks norra näitekirjaniku Jon Fosse tekst, mis kõnetab tänast publikut võib-olla sama ehmatavalt ausalt kui kunagi Ibseni tekstid.

FOTO: Siim Vahur

«Sügise unenäo» kesksed tegelased on Mees ja Naine. Neil ei ole nimesid, nad on lihtsalt mees ja naine – heledates kesklassi rõivastes, ei midagi liigset, ei midagi silmatorkavat, beežid toonid, mis muudavad kandjad nähtamatuks. Mees on 40nene, naine võib olla mehest noorem, aga ei pruugi. Kunagi nad armastasid teineteist, kuid see armastus jäi õhku, nüüd aegu hiljem («see oli nii ammu / kui viimati nägime») nad kohtuvad sügiselt sünges ja rõskes surnuaias. Värviline aeg on möödas, alles on vaid ilmetu pruun, hall ja tuul, mida ei tunne, kuid mis poeb kontidesse.

Selles Põrgulavale seatud paigas pole lootust, kuid siis seisavad vastastikku need kaks inimest. Nende heledad riided on kohatud, sest need kõnelevad lootusest, pääsemisest, tulevikust, pruutkleidist, argipäevast, elust.

Mees ja Naine tahavad üksteist, aga mehel on juba naine (kusjuures Mehe abikaasal ja pojal on selles lavastuses ainsana nimed – Gry ja Gaute), ta ei taha olla truudusetu, kuid Naine on üksi ja tema tahab just seda Meest (vähemalt hetkel). Mis edasi saab, see võib olla unenägu, aga võib olla ka reaalsus – seksitakse, minnakse lahku, et minna kokku, armastatakse, vihatakse, surrakse, andestatakse.

Kavalehes ära trükitud intervjuus ütleb Fosse, et tema näidendid püüavad hõlmata justkui ainsa silmapilgu ühte hetke, hetke, mil minevik, olevik ja tulevik võivad kohtuda. «Sügise unenäos» on Mehe ja Naise kõval ka kolmas peategelane ja selleks on Aeg. Surnuaias kohtuvadki Mees, Naine ja Aeg, samas kohuvad ka minevik, olevik ja tulevik.

Kõik muutub, kuid kõik jääb muutumatuks. Aja voolavus, suhtelisus on see, mis muudab Fosse eriliseks, nagu ka Fosse tegelaskujude kõne, sest nad kasutavad väga vähe sõnu, mida lausest lasusesse korratakse, nii jäetakse palju ütlemata või öeldakse sõnadeta.  

«Sügise unenäo» lavastanud Madis Kalmet on suutnud Fosse aja voolavuse ja suhtelisuse suurepäraselt lavale tuua. Vaatajana aga ei ole lihtne arvata, millises ajahetkes parasjagu Mees ja Naine on, kas nad on üldse selles hetke koos, kas nad mõlemad näevad seda, mida just praegu näidatakse publikule. Kõik nagu toimuks just nüüd, vaataja silme ees, aga samas mööduvad aastad, päevad, aga samas pole võimatu, et nägime vaid mõtteid/unistusi/kujutelmi Mehe ja Naise peas, ning kui lavastus lõppeb, siis ongi Mehe ja Naise elust möödunud täpselt nii palju, kui kestis näitemäng.

Meest mängib «Sügise unenäos» Elmo Nüganen ja paljuski tema pärast sellele lavastusele pileteid ostetakse, oli ju Nüganen viimati näitlejana laval üheksa aastat tagasi. Kahjuks annab see tunda, sest nähtud etendusel (9.02) oli Nüganeni mäng väga rabe, eriti etenduse esimestes stseenides, kus ta pidi mängima siseheitlustes, ebakindat, kohmetut meest.

Tundus, nagu oleksin sattunud lavastaja Nüganeni proovi, kus ta näitab näitlejatele ette, kuidas võiks seda rolli mängida – minut katsetust rolliga, millele järgneb arutelu, analüüs, uus katse. Tervik puudus ja seetõttu ei mõjunud Nüganeni Mees veenvalt.

Õnneks etenduse esimeses veerandis Nüganen süttis, sest näib, et ta on näitleja, kes peab laval näitama kirge, olgu selleks armuhüüd või vihapurse. Nauditavad olid stseenid, kus kohtuvadki Mees, Naine ja Mehe vanemad, neis on pinget, elu, viha, armastust. Mehe emana teeb suurepärase rolli Epp Eespäev, just tema on see, kes õngitseb-õrritab-meelitab lavalisse mängu Nüganeni, kes siis lõpuks unustab ära, et ta on linnateatri peanäitejuht, lavastaja ja temast saab Fosse loodud Mees.

Kui Nüganen ei suutnud Mehe rolli mõtlikust lavale tuua, siis Aleksander Eelmaa tegi seda sajaprotsendiliselt. Eelmaa mängitud Isa roll seisneski pausides, vaid mõnes üksikus sõnas, repliigis ja siis taas pausis. Ta oli peaaegu kogu aja laval vait, kuid oli kohal, aga mitte lihtsalt end eksponeerivalt kohal, vaid kohal selles hetkes, kuhu Fosse ta oli seadnud – elule tagasi vaatav, omaette, teistest eemal ja samas kõigiga koos.

«Sügise unenäo» selgroogu hoiavad aga püsti Naine ja Ema. Nemad ihkavad elu, muutudes elu sümboliteks.

Õnnestunud rolle on raske kirjeldada, nii on ka Elisabet Reinsalu Naisega. Just praegu, kui ma seda rida kirja panen, astub ta taas vaikselt lavale, esialgu peab tema mängitav Naine kõhklema, kas põgeneda kohe või alles mõne hetke pärast, sest ootamatult (samas vägagi oodatult) seisab ta silmitsi oma saatusega. Mehega. Reinsalu kordab Fosse kirjutatud repliike, kuid samas kordab tema mängitud Naine tuhandete naiste tundeid, elu, hirme. Reinsalu mängib, teised aga elavad, langetavad esmapilgul väga tühiseid otsuseid, mis mõjutavad ülejäänud elu.

See on õnneliku lõpuga õnnetu lugu, mis kordub erinevates variatsioonides igal ajal ja igal pool, ning alati leidub keegi, kes ütleb kõval häälel välja «on aeg», ja kõik ülejäänud saavad kõigest aru, kuigi alles hiljem sellele hetkele tagasi vaadates saame aru, et just siis kohtusid minevik, olevik ja tulevik ning just see hetk muutis või jättis muutmata meie või nende elu.  

Arvustus

Jon Fosse «Sügise unenägu»

Lavastaja Madis Kalmet

Tõlkija Eha Vain

Mängivad: Elmo Nüganen, Elisabet Reinsalu, Epp Eespäev, Aleksander Eelmaa ja Piret Kalda.

Esietendus 7. märtsil 

Tagasi üles