Õnneks etenduse esimeses veerandis Nüganen süttis, sest näib, et ta on näitleja, kes peab laval näitama kirge, olgu selleks armuhüüd või vihapurse. Nauditavad olid stseenid, kus kohtuvadki Mees, Naine ja Mehe vanemad, neis on pinget, elu, viha, armastust. Mehe emana teeb suurepärase rolli Epp Eespäev, just tema on see, kes õngitseb-õrritab-meelitab lavalisse mängu Nüganeni, kes siis lõpuks unustab ära, et ta on linnateatri peanäitejuht, lavastaja ja temast saab Fosse loodud Mees.
Kui Nüganen ei suutnud Mehe rolli mõtlikust lavale tuua, siis Aleksander Eelmaa tegi seda sajaprotsendiliselt. Eelmaa mängitud Isa roll seisneski pausides, vaid mõnes üksikus sõnas, repliigis ja siis taas pausis. Ta oli peaaegu kogu aja laval vait, kuid oli kohal, aga mitte lihtsalt end eksponeerivalt kohal, vaid kohal selles hetkes, kuhu Fosse ta oli seadnud – elule tagasi vaatav, omaette, teistest eemal ja samas kõigiga koos.
«Sügise unenäo» selgroogu hoiavad aga püsti Naine ja Ema. Nemad ihkavad elu, muutudes elu sümboliteks.
Õnnestunud rolle on raske kirjeldada, nii on ka Elisabet Reinsalu Naisega. Just praegu, kui ma seda rida kirja panen, astub ta taas vaikselt lavale, esialgu peab tema mängitav Naine kõhklema, kas põgeneda kohe või alles mõne hetke pärast, sest ootamatult (samas vägagi oodatult) seisab ta silmitsi oma saatusega. Mehega. Reinsalu kordab Fosse kirjutatud repliike, kuid samas kordab tema mängitud Naine tuhandete naiste tundeid, elu, hirme. Reinsalu mängib, teised aga elavad, langetavad esmapilgul väga tühiseid otsuseid, mis mõjutavad ülejäänud elu.
See on õnneliku lõpuga õnnetu lugu, mis kordub erinevates variatsioonides igal ajal ja igal pool, ning alati leidub keegi, kes ütleb kõval häälel välja «on aeg», ja kõik ülejäänud saavad kõigest aru, kuigi alles hiljem sellele hetkele tagasi vaadates saame aru, et just siis kohtusid minevik, olevik ja tulevik ning just see hetk muutis või jättis muutmata meie või nende elu.
Jon Fosse «Sügise unenägu»