Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eino Baskini mälestused Draamateatrist

TLNPM9:EINO BASKIN:TALLINN, EESTI,12JUN09. Eino Baskin - näitleja, lavastaja, teatriomanik oma kodus Tabasalus ps/Foto PRIIT SIMSON/POSTIMEES FOTO: PRIIT SIMSON/PM/SCANPIX BALTICS

Postimees avaldab peatüki "Madrused, brigadirid ja kapustnikud draamateatris" raamatust «Eino Baskin. Naer läbi pisarate», mis ilmus 2009. aastal. Raamatu koostas Piret Tali ja kirjastas Fookus Meedia.

 

Eino Baskin meenutab:

Draamateatrisse tööle saamine oli suur asi. Toona tegutsesid seal veel sellised märkimisväärsed lavajõud nagu Ants Lauter, Ants Eskola, Aino Talvi, Hugo Laur, Franz Malmsten, Kaarel Karm ja nii edasi ja nii edasi. Lisl Lindaust sai mulle omamoodi patroon, kes minu esimesi samme teatris toetas. Ta tundis mu tööde vastu huvi ning jälgis kõrvalt ja analüüsis mu etteasteid laval.

Draamateatris pole noorte sissesulamine truppi kunagi kerge olnud. Mina sattusin endast 20 aastat vanemate daamide huviorbiiti. Aga need olid küllaltki siivsad suhted – kohvijoomised ja teatrijutud. Ainult ühel juhul muutus daami abikaasa armukadedaks, aga lahutuseni asi siiski ei läinud.

Minu esimene roll draamateatris oli väike osa Lope de Vega näidendis «Tantsuõpetaja». Luule lugemine pole mulle kunagi eriti istunud, aga tegemist oli just nimelt värssnäidendiga ja see muutis rolli minu jaoks parajaks katsumuseks. Esialgu tegin laval mõned väiksed sutsud, kuid teatri ringreisi ajal tuli mul peaosa mänginud Ants Lauterit dubleerida. Eks see tõstis maast lahti, kui kavalehel seisid kõrvuti nimed Lauter ja Baskin. Lauter oli ju ikkagi Nõukogude Liidu rahvakunstnik. Sealt minu populaarsus kasvama hakkas, sest reisisime tükiga paljudesse maakultuurimajadesse.

Neil aastail mängiti metsikult palju nõukogude tükke – igasugu Rumeenia ja Türkmenistani kolhoosnike lugusid. Kui ma vaatan oma toonastele rollidele tagasi, siis leian sealt mäekaevuri, inseneri, rajoonikomitee sekretäri, madruse ja jutlustaja.

Minu läbilöögirolliks sai 1952. aastal Fonvizini «Äbarikus» Mitrofanuška, mille edu oli mõneti imekspandav, sest vene klassika pole siinsele publikule kunagi peale läinud. Selles etenduses nägid publik ja kolleegid esimest korda, et minust saab koomilise soonega karakternäitleja või vähemalt, et sellised rollid istuvad mulle. Õnn, kui sobiv osa tabab sind kohe teatritee algul. Sageli ootavad näitlejad oma rolli aastaid.

Neil aastail õnnestus mul mängida ka Särevi lavastuses noort Vargamäe Andrest. Mulle sünni poolest antud välimus kombineerituna talupoja soenguga pidanuks publiku naerust rõkkama panema, aga siis veel saal ei naernud iga kord, kui Baskin lavale tuli.

Tööd sai kuue-seitsme aastaga draamateatris palju tehtud. Lisaks teatrirollidele esinemised raadios ja estraad, teater selles asjas takistusi ei teinud. Estraadil olin pidevalt esinenud lavakooli algusest. Siis oli vähe tantsuõhtuid ilma eeskavata. Astusin üles Sakala ja Tombi kultuurimajades.

Oma autoreid oli siis vähe ja ise pole ma kunagi endale tekste kirjutanud. Enamik sketše sai tõlgitud või meelde jäetud teistelt esinejatelt. Lindistada polnud siis millegagi. Eks ma istusin külalisesinemistel saalis, märkmik ja pliiats käes, ning tähendasin nalju üles. Pärast tõlkisin need ära ja kohandasin oma esinemisteks.

Elasime vaeselt ja mul polnud Tompi esinema minekuks midagi selga panna. Milleski muus kui ülikonnas seisev konferansjee laval olnuks mõeldamatu. Kampsun ja viigipüksid poleks kõne allagi tulnud. Ema laenas mulle ühelt noormehelt ülikonna, aga see tegelane jäi mulle kasvult kõvasti alla. Nii olid ka püksisääred lühikesed ja pintsak kitsas. Jube piinlik oli lavale minna.

Mängisin oma kohtlase välimuse välja kaubandusvõrgu puudustele. Oli talongiaeg ja teatasin, et kraapisin küll talongid ülikonna ostuks kokku, aga saada oli üht suurust ülikondi. Nii pidingi leppima sellega, mis on.

Teatris tegutses Väike Akadeemiline Riiklik Estraaditeater ehk VARET, millega mängisime iga hooaja lõpul omatehtud teatriteemalisi lavakavasid – kapustnikke. Tervest vabariigist sõitsid inimesed kokku, et seda pulli näha. Mängisime teatrilava asemel Estonia valges saalis, kus publik istus ümber näitlejate. Rahvast lasti sisse nii palju, kui sinna mahtus, ja saal oli alati puupüsti täis.

Kes seal VARET-is kõik osalesid: Kalju Vaha, Vello Viisimaa, Helmut Vaag ja isegi Voldemar Panso kirjutas VARET-ile lugusid. Midagi selles stiilis:

«Istu rongi

sõida Hongkongi

mängime seal natukene pingpongi

siis jälle tuled ja satud kongi

kui kongis oled, siis mängid pingpongi.»

Panso tegi siis palju estraadil, aga eks ta oli rohkem grotesksema laadi esindaja. Siis ei peetud veel estraadi teisejärguliseks žanriks.

Pansoga saime hästi läbi. Käisin tal Kivimäel külas. Isa mängis meile orelit ja võtsime veidi napsu. Vahel sai koos Kivimäe saunas ka käidud. Aga ega ta selline avala hingega rahvamees ei olnud, nagu ta raamatute järgi tundub. Pigem kinnisema loomuga vaatleja.

Osta raamat «Eino Baskin. Naer läbi pisarate» siit: http://www.rahvaraamat.ee/p/eino-baskin-naer-l%C3%A4bi-pisarate/27944/et?isbn=9789985999370

Tagasi üles
Back