Eino Baskini ja Ita Everi armumise lugu

Vanalinnastuudios esietendus Neil Simoni "Hotell California" , kus peaosa mängisid Ita Ever ja Eino Baskin 2002. aastal.

FOTO: Peeter Langovits

Postimees avaldab peatüki "Tango kahele, mis kestis hommikuni" raamatust «Eino Baskin. Naer läbi pisarate», mis ilmus 2009. aastal. Raamatu koostas Piret Tali ja kirjastas Fookus Meedia.

Eino Baskin meenutab:

Draamateatris käisid 1953. aastal proovid August Jakobsoni näidendiga «Kaitseingel Nebraskast», kus mängisin peaosa Trumanit. Korraga avanes tegelastetoa uks ja sisse tuli peanäitejuht.

«Seltsimehed näitlejad,» pöördus ta proovis osalejate poole. «Teeme momendiks pausi. Meile saabub GITIS-e Eesti stuudio noor näiteseltskond.»

Nad kõik olid korraga draamateatrisse tööle võetud: Grigori Kromonov, Ellu Puudist, Jaanus Orgulas, Kaljo Kiisk, Arvo Kruusement ... Jumal hoidku, neid oli seal nii palju, et ma ei mäletagi kõiki nimesid, aga neist said kuulsad Eesti näitlejad-lavastajad. Kui saabujaid meile tutvustati, siis hakkas mulle silma üks väga tagasihoidlik rohelise kleidiga punapea, kes hoidis teiste varju. Ta oli ilma meigita, hästi sale ja erkpunaste juustega.

Noored läksid ära ja me tegime proovi edasi, aga punapäine Ita Ever rohelises jäi mulle sealt meelde.

Nädalake hiljem leidsin suurepärase ettekäände Itaga jutu alustamiseks. Palusin Ita abi ingliskeelsete lausete hääldamisel. Mina oskasin ju ainult saksa ja prantsuse keelt.

Juba paari nädala pärast oli pidu kunstihoones, kuhu kõik näitlejad läksid. Minu mäletamist mööda oli tegemist teatrihooaja algust tähistava balliga. Ita tuli kohale, ikka sama rohelise kleidikesega. Ta ei olnud rikas tüdruk, rohkem riideid tal vist ei olnudki. Tema vene juurtega ema oli juuksur nagu minu emagi, isa töötas restoranis.

Eks mul ole elus palju naisi olnud, aga see oli üks võimas armumine. Ita oli suurepärane tantsija ja ma mäletan tänase päevani meie tangot sellel ballil. Ega asjata öelda, et it takes two to tango – tangoks on kaht inimest vaja. Tantsisime hommikuni ja kella nelja-viie ajal läksime minu juurde.

Elasin Gonsiori tänavas, kus üürisin omaette toakest kolmetoalisest korterist. Mul oli raudvoodi, kaks patja ja pisike lauake kolme tooliga. Seinale oli naeltega löödud nöör, kus rippusid kõik minu 30 lipsu. Mul on terve elu lipsude vastu nõrkus olnud. Tuttavad teavad seda ja toovad mulle reisidelt ikka lipse kingiks.

Teises toas elas ja köögis toimetas korteri omanik, umbes 35-aastane üksik naine. Ta üüris mulle tuba ja keetis hommikuti kohvi, aga tundus, et midagi tahtis ta mulle veel pakkuda. Suhet meil polnud ja tema ootusteks ma mingit põhjust ei andnud, pigem hoidsin eemale, aga sellest hoolimata oli ta minu vastu kiivas. Mõne naisega koju ilmumine ei saanud kõne allagi tulla, sest siis oleks perenaine mu kohemaid tänavale visanud. Aga Ita ma enda juurde viisin.

Pärast seda ööd, kui kõik sündis nii nagu elus ikka läheb, olime Itaga kogu aeg ninapidi koos.

Paar nädalat pärast meie tutvumist palusin Ita isalt tütre kätt. Minu kandidatuur väimehena vanale Alfredile ei meeldinud – ei minu rahvuse ega näitlejakutse tõttu.

«Kas sa kedagi paremat tõesti ei leidnud,» küsis ta tütrelt, aga jäi meie abieluga siiski nõusse.

Minu ema võttis Ita vastu kanapeel külitades täismeigis ja sigaretipitsist suitsu pahvides.

«Kallis laps, te olete ju sea nägu,» ütles ta esimesel kohtumisel Itale. «Ise näitlejanna. Kas Sophia Loren näeb niimoodi välja?»

Ital olid siis tulipunased juuksed, tedretäpid ja valged ripsmed – tema jaoks oli loomulik ilu oluline ja eks toonane propaganda ka ju soosis seda, et noorus on sinu ainus ehe.

«Ma laval meigin ennast,» vastas Ita.

Ta elas seda esimest kohtumist kõvasti üle ja minu ema Maria Jakovlevnaga neist kunagi südamesõbrannasid ei saanudki. Ita on väga kinnise loomuga ega ava ennast kergesti. Nagu Romangi. Nii Ita kui ka Roman hoidsid minu emaga distantsi. Roman ei tulnud vanaema matuselegi, aga vanaisa talle meeldis.

Me abiellusime 1954. aasta jaanuaris, kaks kuud pärast meie esimest kohtumist. Perekonnaseisuameti seinal rippus siis ikka veel suur Stalini portree. Ita oli siis 22, mina 24 – ikka täielikud lapsed, sarved veel maha jooksmata.

Pulmapeo pidasime Viru tänavas hotellis Euroopa, kus oli vabariigi ajast säilinud üsna šikk restoran. Praegu on samas majas McDonald’s. Üritusele tuli oma 25 inimest: meie vanemad ja suur hulk näitlejaid. Ma ei tea, kes peo eest maksis. Eks me ise, ehkki rahaline olukord oli meil võrdlemisi kehv: kaks näitlejapalka à 120 rubla polnud just suur summa. Ita ema vist toetas natuke ja minu ema ka.

Osta raamat «Eino Baskin. Naer läbi pisarate» siit: http://www.rahvaraamat.ee/p/eino-baskin-naer-l%C3%A4bi-pisarate/27944/et?isbn=9789985999370  

Tagasi üles