Kuidas sündis Vanalinnastuudio

Anne Veesaar, Eino Baskin ja Marika Korolev 08. veebrauril 1997. aastal Vanalinnastuudios. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Postimees avaldab peatüki "Vanalinnastuudio algus filharmoonia väikses toas" raamatust «Eino Baskin. Naer läbi pisarate», mis ilmus 2009. aastal. Raamatu koostas Piret Tali ja kirjastas Fookus Meedia.

Eino Baskin meenutab:

Minu viiekümne aasta juubel jäi seljataha. Ei olnud enam tunnet nagu koolilõpuaktusel, kus öeldakse, et kõik teed on valla. Teadsin, et soovin rohkem lavastada kui näidelda ja estraadi teha, aga draamateater pärast Panso lahkumist minu teeneid lavastajana ei vajanud.

Plaanisin draamateatri väikeses saalis lavale tuua prantslase Chenet’ komöödia «Kes aevastas», mille Evald Hermaküla oli Pariisist kaasa toonud, kuid kunstinõukogu leidis, et see tükk on Viktor Kingissepa nimelise Riikliku Akadeemilise Draamateatri jaoks liiga kerglane.

Kunstinõukogus võtsid paar näitlejat kriitiliselt sõna minu isiku ja lavastajavõimete kohta. Millegipärast oli tõsimeelsetel näitlejatel hambus ka minu eelmine väikese saali lavastus, Žvanetski «Allegro moderato», kus Viiding ja Rätsep kaasa tegid.

Näidendit «Kes aevastas» ja mind lavastajana igal juhul ära ei kinnitatud. Mulle soovitati tükki filharmooniasse pakkuda. Kui paar aastat hiljem sama etenduse Vanalinnastuudios ikkagi lavastasin, siis oli sellele aastane piletijärjekord.

Mõtted liikusid oma teatri suunas: seal mulle enam ettekirjutusi ei tehtaks. Siiani imestan, kuidas ma kõige sügavamal stagnatsiooniajal üldse sellise mõtte peale tulin. Hoidsin oma tegelike plaanide kohta suu koomal ja kasutasin niinimetatud minimaliseerimistaktikat. Nimetasin uut teatrit alul Miniatuuriteatriks või filharmoonia juures tegutsevaks estraadistuudioks.

Oleks ma välja öelnud, et plaanin rajada täismahulise ka draamasid mängiva teatri, mis peagi ka riikliku teatri staatuse saab, oleks mind elusalt naha ja karvadega ära söödud. Aga ometi just nii see läks – riiklikuks teatriks aastate möödudes saime.

Teatrile kavatsesin esialgu lapsepõlvenostalgiast vabariigiaegse Tallinna vastu nimeks panna Arlekiino, kuid õnneks või õnnetuseks see plaaniks jäigi.

Kultuuriministeeriumis soosiva suhtumise saavutamine polnud lihtne, eriti ideoloogiaosakonnas. Õnneks toetas mind filharmoonia toonane direktor Tiit Koldits. Teatrite valitsuses avaldas poolehoidu Jaak Allik ja ministrite nõukogus aseesimees Arnold Green. Minu ainus kapital alustades oligi nende toetus ja neid mehi pean ma Vanalinnastuudio ristiisadeks.

Kunagi küsis Urmas Ott ühes teleusutluses minult, kas pärast seda, kui minu poeg Roman Greeni tütre Kariniga abiellus, läks minul oma teatri rajamine nagu lepse reega. Ma vastasin talle siis ja vastan praegu, et päris nii see polnud. Arnold Greeniga suhtlesime perekondlikult küll tihedalt: käisime Keila-Joal mootorpaadiga koos merel kala püüdmas, aga teised mehed tegid meie teatri jaoks kindlasti rohkem ära.

Üsna varsti pärast juubelit draamateatri laval esitasin lahkumisavalduse ja viisin oma tööraamatu filharmooniasse. Alustasin üksinda ja ühes toakeses. Isegi teatrisaali polnud. Tuli leida ruumid, palgata trupp, valida mängukava, leida kogu tehniline pool: helitehnikud, grimeerijad ja piletimüüjad.

Keskkomitees oldi hirmul, et ma meelitan draamateatrist enda juurde «Meelejahutaja» endise trupi.

Mul oli tõsine jutuajamine EKP keskkomitee värske ideoloogiasekretäri Rein Ristlaanega, kes vibutas väga vihaselt rusikat ja ütles: «Draamateatrist ei tohi näitlejaid üle meelitada.»

«Kes ütles, et ma draamateatrist näitlejad ära meelitan?» küsisin mina.

«Ma kuulsin, et kogu «Meelejahutaja» trupp tuleb sinu teatrisse,» ütles ta.

«Mis jutt see on?» olin ma üllatunud. «Mikiver ei tule Baskini teatrisse, Viiding ei tule, Ever, Kibuspuu ega Krjukov ka mitte. Ma pole neile isegi pakkumist teinud.»

«Kurat, ma ütlen sulle, üle minu laiba juhtuvad sellised asjad,» röökis ta nii, et vaht käis suust välja. Alles kaheksa aastat hiljem tulid Vanalinnastuudiosse draamateatrist kaks näitlejat: Aarne Üksküla ja Maria Klenskaja. Mina ei meelitanud, nad ise tulid.

Kummaline, et Ristlaan nii minu vastu meelestatud oli. Muide, Karl Vaino vältis mind ka.

Ruume otsisin kaua. Käisin läbi vist kõik Tallinna saalid Kopli raudteelaste klubist kuni kõikvõimalike kultuuri- ja rahvamajadeni. Käed olid saali rendiks löödud Eesti Energiaga. See suur majakolakas asub siiani Viru hotelli vastas. Viimasel minutil selgus, et seal on erijärelevalve ja publikuga üritusi korraldada ei saa. Olin jälle alguses tagasi.

Ühel päeval astusin Raekoja platsil sisse endisesse ohvitseride majja, kus minu teatritegemine neljakümnendatel aastatel algas, kuid millest oli kaheksa­kümnendate alguseks saanud õpetajate maja. Maja mulle meeldis: kõrge saal, kohvikuruum ja sissepääs otse Raekoja platsilt.

Õpetajate maja direktor oli üks väga sümpaatne vanem proua. Rääkisin talle oma plaanist käivitada nende majas väike komöödia- või estraaditeater.

«Miks ka mitte,» ütles direktoriproua. «Aga kus te mängite, lava siin pole ja saalil tõusupinda ka mitte. Tagumised näevad lavale kehvasti.»

«Me ei teegi lava,» ütlesin mina. Ma mõõtsin ruumid ära ja otsustasin, et mängime saali keskel kahele poole saali. Võimalik lavapind oli väga väike: viis korda viis meetrit. Endisesse kinoaparatuuri boksi sai paigutada heli- ja valgustehnika ning etenduse juhtimise.

Üüriraha küsimuses leppisime kokku – suur ärimees ma pole, aga ära ma need asjad rääkisin.

Ruumide asukoht andis tõuke lõplikuks nime valikuks – Vanalinnastuudio. Haridusministeeriumiga kirjutasime alla lepingu. Aasta või paari pärast oli selge, et neisse ruumidesse võime jääda seniks, kuni vaid soovi on.

Kaks kuud enne esimest etendust läksin Jüri Karindi juurde, kes oli näitleja, hea administreerija ning sellele lisaks omas parteipiletit. Mina parteisse ei kuulunud, aga see oli möödapääsmatu, et keegi juhtkonnast liige oleks.

«Oma teater?» vaatas Karindi mulle otsa. «Loll oled peast või?»

«Jah,» vastasin mina, «võib-olla.»

Karindi võttis siiski kuu aega mõtlemiseks ja teatas lõpuks: «Davai!»

Oleme olnud koostööpartnerid ligi kolmkümmend aastat, nüüd töötame jälle Vana Baskini Teatris koos.

Tihti küsiti, kes Vanalinnastuudiosse mängima tulevad. Ines Aru nimetasin esimesena. Aru oli estraadil väga tuntud tegija ja tõi omakorda pedagoogilisest instituudist näitejuhtimise erialalt kaasa oma juhendatava tudengi Egon Nuteri. Peeter Volkonski nõusolek oli ka oluline, ta oli siis väga populaarne oma Propelleriga. Jah-sõna andis ka Vello Janson.

Roman Baskin oli lavakunstikateedris lõpetamas Merle Karusoo kursust, seepärast mõtlesin teha panuse hoopis noortele lavajõududele. Tema kursuselt tuli Eesti teatrisse kõvasti häid tegijaid: Ain Lutsepp, Paul Poom, Anne Veesaar, Viire Valdmaa, Rein Oja, Madis Kalmet ja Toomas Lõhmuste.

Tervet kursust tööle võtta oleks olnud võimatu, aga valikut teha oli raske. Vahel on lavakoolis särav anne kahe-kolme tööaasta pärast kusagil rajooni­teatris täiesti tuhmunud ja vastupidi – kooliaegne tagasihoidlik näitleja võib avaneda alles hiljem nii, et kõik laiutavad käsi: «Kus meie silmad varem olid?»

«Mis sa arvad, kas sa tuleksid minu teatrisse mängima?» küsisin Romanilt telefonis.

«Tulen,» vastas tema. Ta oli väga optimistlik. Miks ka mitte alustada uues teatris, see on ikka ahvatlev.

Nende kursuselt tulid Vanalinnastuudiosse veel Ülle Kaljuste, Krista Viirand, Mati Rebane ja Villu Tari.

Kõik trupi liikmed olid üllataval kombel väga entusiastlikud, ehkki Panso järgi oma teatrit asutama läinud noorsooteatri näitlejate saatus oli kõigil silme ees. Varem või hiljem jõudsid nad draamateatrisse tagasi.

Trupp hakkas ilmet võtma, trupi juhiks sai ansamblist Laine tuntud energiline daam Marta Oja, kostümeerija ja jumestaja leidsin draamateatrist, administraator tuli filharmooniast, lavastusala juhataja televisioonist, lavameistriks sai filharmoonia endine laulja Jüri Maaker, kes oli mind estraadikavade juures aidanud.

Valgustusalale kutsusime elektriku, kes siis veel teatritööst midagi ei teadnud, aga valgusseadmeid polnud tõele au andes ka veel olemas. Inimesed riskisid korralikelt töökohtadel ära tulles kogu oma sissetulekuga, polnud ju teada, kuidas ja kas üldse uuel teatril minema hakkab. Sel ajal oli kombeks elu aeg ühes kohas ametis püsida.

Soovisin, et uues teatris oleks kõik garderoobist kuni lavani suurepärane – et teatrikülastajad tunneksid end oodatuna.

Kui ma oleks esimeseks näidendiks võtnud Shakespeare’i või Tammsaare, oleks võinud kohe pillid kotti ja teatri kinni panna. Tuli valida estraad, mis publiku teatrisse tooks ja looks menufooni uue ning võib-olla ka tõsisema lavastuse tarvis. Publikule oli vaja anda selge märk, et tegu on sisuka komöödiateatriga. Riiklikes teatrites oli komöödiaid vaid näpuotsaga – paar protsenti kogu repertuaarist. Teater oli ikkagi ideoloogiaasutus, kus tuli inimest kunstiliselt harida, kasvatada ja mõjutada, meelelahutuslikkus ei tulnud kõne allagi. Seda peeti isegi labaseks.

Esimene lavastus pidi olema kindla peale minek, seega valisin Žvanetski. Priit Aimla aitas Žvanetski tekstide põhjal kirjutada kokku estraadinäidendi «Ei mingit kahtlust» – vanade estraadihaidena võtsime selles Ines Aruga suuremad monoloogid enda kanda. Noortele jagasime episoodilisemad rollid. Peeter Volkonskil ja Roman Baskinil oli seal üks dialoog, mis garanteeris saalist alati naerupahvaku.

Alustasime mängimist Estonia kontserdisaalis, kus lavastusel oli menu. Esimene ja teine etendus olid välja müüdud, kolmaski, siis läks paras buum lahti. Hakkasin vaikselt publikut õpetajate majja meelitama, kuni jäimegi seal mängima. 330 kohta saalis sai pidevalt täidetud ja isegi puudu tuli. Olime ellu jäänud.

Kindlasti oli ka neid inimesi, kes oleks rõõmuga näinud, kuidas ma oma teatriga hävin. Millegipärast on Eestis arvamus, et kui sa tegeled meelelahutusliku žanriga, ei saa sa olla ei lavastaja, teatrijuhi ega näitlejana tõsiseltvõetav. Minu arvates see nii ei ole.

Esimest estraadietendust mängisime terve aasta, seni, kuni valmis uus tükk. Pidasime teravuste kohalt suu koomal, sest ideoloogiasektor ja valitsusjuhid, kellest meie eksistents sõltus, hoidsid meie tegemistel kiivalt silma peal. Esietendusel olid nad kõik saalis.

Draamateatris ära põlatud Chenot’ etendus «Kes aevastas» oli seisnud mu portfellis tükk aega, kuni otsustasin selle teise tükina lavale tuua. Et publikumenu ei raugeks, otsustasime mängima võtta kaks koosseisu. Meilt olid Roman Baskin, Ülle Kaljuste ja Krista Viirand, draamateatrist kutsusin teise koosseisu Jüri Krjukovi, Anne Paluveri ja Helle-Reet Helenurme. Meie noorte näitlejate kõrval olid need juba nimed, mis publiku saali tõid. Külalisena osales ka Olev Eskola.

Kuivõrd vastamisi olid draamateatri nimekad näitlejad ja meie nooruke trupp, tekkis kindlasti ka võistlusmoment, kas meie või nemad. Kätt südamele pannes –raske on öelda, kumb koosseis parem oli.

Ehkki eraldi teater, olime paberite järgi filharmoonia allasutus ja palka saime sealt. Mina sain 200, näitlejad 150, näitejuht vist 180 rubla. Kogu bürokraatlik masinavärk oli sama: kunstinõukogu, revisjonid ja tsensuur.

Olime filharmoonia osa ja Vanalinnastuudiol lasus ka kohustus täita ­Estonia kontserdisaali plaani. Estraadipubliku teatrisse toomiseks ja plaani täitmiseks otsustasin teha soolokava oma vanadest sketšidest, mida olin kahekümne aasta jooksul esitanud. Kontserdisaalis puudusid tehnilised võimalused teatrietendust mängida.

Kutsusin osalema Heli Läätse, kes oli siis ülimalt populaarne laulja, ning sealt tuli ka pealkiri «Topeltkokteil». Etenduse nimi oli ka ajastu märk. Just siis hakkasid igasse asutusse ja ka kodusesse puhkenurka tekkima kokteilid ja baarid. Sellised pukkidega ja dermatiiniga üle löödud nurgakesed, kus vitriinkapis Agnese ja Gabrieli pudelid kõrvuti suveniirkarbis Vana Tallinna ja tšehhi kristalliga.

1981. aastal välja tulnud «Topeltkokteil» läks menukalt kolm aastat, kuni minu haiguseni, ja veel kaks aastat hiljemgi – kokku viis aastat. Pärast haigust tuldi seda vaatama ilmselt üksnes selleks, et näha, kas ma end lavale suudan vedada ja mis laulu ma seal laulan. Siis oli mul juba häälega nii kehvasti, et laulsin lihtsalt fonogrammiga kaasa või liigutasin suud.

Üsna alguses sain aru, et kui ma oma teatriga tegeleda tahan, pean iga­sugused esinemised koomale tõmbama ja ainult uuele teatrile pühenduma. Ütlesin ära haltuuradest, «huvitavate kohtumiste klubidest» ja muudest esinemistest. Üritasin nii palju kui võimalik ise etendustel kohal olla ja saalis istuda. Tahtsin jälgida nii näitlejaid kui ka publiku reaktsioone. See oli küllalt pingelina aeg, kuid ma veel ei arvanud, et peaksin tervise pärast muret tundma. Mikroinfarkti pidasin juhuslikuks ja olin selle juba unustanud, ehkki validool oli mul igaks juhuks kogu aeg käepärast.

Hakkas tunduma, et teater ei saa ainult piirduda ühe lavastajaga minu isikus ja peame hakkama otsima tegijaid väljastpoolt maja. Ootamatult selgus, et Roman tahab lavastajana kätt proovida. Mulle hakkas tunduma, et ta võtab teatritööd vägagi tõsiselt ja temast võiks saada minu järglane Vanalinnastuudios.

Esimese näidendi lavastamiseks soovitasin talle mina. See oli Šukšini jutustuste põhjal valminud «Kange mees». See õnnestus. Alates tema teisest lavastusest, mis oli Dürrenmati «Füüsikud», kus mängisid Peeter Volkonski, Aleksander Eelmaa, Vello Janson ja Ines Aru, sai Romanist rääkida juba kui arvestatavast lavastajast.

Tundus, et uuel teatril on võimalus estraadilt tuleva publikumenuga flirtides ka tõsisemaid tükke edukalt välja tuua. Selleks, et andekatel näitlejatel oleks pinget meie teatris püsida, pidi vaeva nägema.

Romanist sai teatris oluline lavastaja, kes hakkas minu kõrval etendusi välja tooma ja mitu neist õnnestus suurepäraselt. Näiteks «Lõunavaheaeg», «Grupipilt», «Vale korter». Samal ajal oli tal ka palju peaosi, temast sai Vanalinnastuudio esinäitleja ja mitte üksnes sellepärast, et ta minu poeg on, vaid sellepärast et ta ongi andekas.

Täielik lotovõit oli ka Toomas Kall, kes kaheksa aastat oli kirjandusala juhataja. Ta valis repertuaari, tõlkis näidendeid, andis nõu, tal oli palju kontakte autorite ja kunstnike hulgas nii meil kui ka väljaspool Eestit. Tema teeneks võib pidada meie reklaamplakateid, mis hakkasid plakatikonkursse võitma. Ta tõi kohale parimad karikaturistid, kunstnikud ja fotograafid – meie plakatid olid tase omaette.

Vanalinnastuudio kolmas hooaeg oli juba väga edukas. Rahvas hakkas bussidega tulema ka teistest linnadest ja Vanalinnastuudio piletid olid sama­sugune defitsiit nagu praegu linnateatri omad. Kassas olid mapid, kus oli kirjas piletijärjekord aastaks ette. Nende papkade pidamine arvutieelsel ajastul oli päris keerukas – keegi kukkus ära, keegi tuli juurde ja nii said lehed lõpuks päris täis joonistatud.

Osta raamat «Eino Baskin. Naer läbi pisarate» siit: http://www.rahvaraamat.ee/p/eino-baskin-naer-l%C3%A4bi-pisarate/27944/et?isbn=9789985999370