«Prügikastid» päästavad Vanalinnastuudio

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eino Baskin Vanalinnastuudio ees, aasta oli siis 1997.

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Postimees avaldab peatüki "«Prügikastid» päästavad Vanalinnastuudio" raamatust «Eino Baskin. Naer läbi pisarate», mis ilmus 2009. aastal. Raamatu koostas Piret Tali ja kirjastas Fookus Meedia.

 

Vanalinnastuudiol läks väga hästi kuni 1990. aastani. Siis pidime vahetama õpetajate maja saali Sakala keskuse vastu, kus polnud valgus- ega helitehnikat, teatrile vajalikest abiruumidest rääkimata. Tegime uue saali korda ja elasime edasi – ega meie eelminegi esinemispaik polnud ju teatri tegemiseks loodud. Hoopis keerulisem oli lahendada samal ajal teatrit tabanud sisuline kriis.

Vanalinnastuudio oli silmitsi sama probleemiga, mis kõik teisedki teatrid: rahval polnud vaba raha, mida raatsinuks meelelahutusele kulutada, aga meile estraaditeatrina tähendas korra muutus ka senise vastase kadumist. See, mis nõukogude ajal tekitas publikus naerukihinat, enam ei löönud. Oli vaja midagi muud, ja meil läks mitu aastat, otsides seda uut, mis teatrit vee peal hoiaks. Kuni sündis taas estraad, nüüd juba kui uue elu paroodia.

Toomas Kalli kirjutatud satiirilisi estraadietendusi «Prügikast ehk Alguse asi» 1993. aastal ja «Prügikast 2 ehk Põhi paistab» 1994. aastal saatis meeletu menu.

Kallil on väärt huumorimeel ja ta kirjutab hästi. Ma siis utsitasin teda, et kirjutame tüki Eesti tänapäevast.

«Vaata Egon Nuterit,» pakkusin mina. «Ta võiks olla suurepärane Lennart Meri.»

«Arvad või?» küsis Kall.

«Muidugi,» kinnitasin mina. «Vaata Nuteri nägu, ta on puhas Lennart. Ma panen talle hambad ka veel suhu.» Ostsin Nuterile pilapoest hambad ja panin talle suhu. Ega palju polnudki talle Lennarti tegemiseks vaja: naeratus või grimass, mida võrreldi Viiralti «Kaameliga» ning paar pikka ja keerulist lauset. Varsti ei saanudki enam aru, kumb president rohkem esinemas käib, kas päris- või liba-Lennart.

Marika Korolevi pakkusin Liia Hänni rolli, Raivo Rüütlit tollaseks kultuuri­ministriks Paul-Eerik Rummoks. Käisin veel nimesid ja rolle välja.

«Tõesti,» läks Kall käima. «Teeme ümmarguse laua ja paneme valitsuse sinna ümber istuma.»

Ta läks koju, istus maha ja kirjutas mustandi valmis. Kall istus proovis ja kui improvisatsioon toimis, siis tegime esialgses tekstis muudatusi.

Kui näidendi välja tõime, siis oli maja kogu aeg välja müüdud, ehkki pileti hind oli meil kaks korda kallim kui teistes teatrites. Piisas sellest, et Nuter korra laval naeratas, kui saal kohe naerda rõkkas.

«Prügikasti» järjes Arnold Rüütli kehastamiseks tuli Voldemar Kuslapit pisut veenda. Tasahilju muutus ta rolli esitades aina ettevaatlikumaks, kuni ei tahtnud sellega enam igal pool esinedagi.

Meie uue aja estraadietendustes oli teisigi meeldejäävaid rolle. Sealt sai alguse Pille Pürgi tähelend Anne Veski parodeerijana. Ta on ise öelnud, et vana Baskin lihtsalt lükkas ta Veskina lavale, sest missivalimiste etendamise vahel oli tarvis meestel kostüüme vahetada ja nii temast laulja saigi. Eks see too talle praeguseni leiva lauale.

Tundus, nagu oleks teatril vanad head ajad tagasi, kui töökollektiivid bussidega üle Eesti voorisid etendusi vaatama. Minu arvates oli uus tase, kui lavale astusid Lennart Meri, Maire Aunaste, lõpuks ka Arnold ja Ingrid Rüütel. Julgen koguni arvata, et need estraaditükid tegid mingil määral ajalugu. See oli omamoodi sissejuhatus tänapäeva «Pehmetele ja karvastele», «Ärapanijale» ja muule sellisele. Selgus, et ka meie ihaldatud ja imetletud oma riigis võime oma kaasaegsete poliitikute ja meediastaaride üle nalja heita, neid parodeerida.

Esimeses osas keskendusime rohkem poliitpilale. Edaspidi kaldusime juba rohkem televisiooni kriitikale. Täiesti meediateemaliseks kujunes «Raadio Null», kus isegi kaasa tegin. Kätte oli jõudnud aeg, kui reklaam hakkas igas kanalis üle ääre ajama ja nii alustasime «Raadio Nulli» kava Liina Tennosaare loetud pilareklaamidega. Nii imelik kui see ka pole, läks «Raadio Null» kolmest kavast kõige kehvemini. Esimest «Prügikasti» mängisime 120 korda, «Raadio Nulli» ainult 75 korda. Ajavaimu tabamisega on keeruline – mõnikord saad pihta, teinekord kujuneb teema laialivalguvaks ja ebahuvitavaks.

Toomas Kalliga oleme veidi mõelnud, miks mitte teha neljas «Prügikast». Kui Vana Baskini Teater uues Solarise keskuses endale ruumid saab, võiks see avaetenduseks olla.

Tõuke selle loomiseks andis 2007. aasta Loomingu kümnendas numbris ilmunud luuletus «Välisministri song», mille Toomas Kall mulle tõi. Lugu räägib Pätsi ametirahast, mis olla Moskvas mausoleumis Lenini kaelas, sest rahval tulnud mõte sellest talle kett teha.

Mulle tundus see geniaalse värgina ja kohe hakkasid pildid silme ees jooksma, kuidas seda lavastada. Kuidas projektoriga kuvada lavale mausoleumi pilt. Leniniks sobiks suurepäraselt meie näitleja Väino Laes. Luuletuses on päris korralik dialoog – äkki panna Ansip üht poolt lugema?

Nii estraadietendusi luuaksegi. Kui mõte liikuma pääseb, siis istu maha, võta pliiats ja pane muudkui kirja. Üks killuke tuleb siit ja teine sealt, mõttest saab mõttele ainet. Žvanetski, kes on üks paremaid vene satiirikuid, kirjutas ka niimoodi. Istus puhvetis ja vaatas ringi, mõte läks liikuma ning tekkis pilt sellest, kuidas Jossif suppi sööb.

Osta raamat «Eino Baskin. Naer läbi pisarate» siit: http://www.rahvaraamat.ee/p/eino-baskin-naer-l%C3%A4bi-pisarate/27944/et?isbn=9789985999370

Tagasi üles