/nginx/o/2015/02/09/3750487t1h1ecb.jpg)
Marika Korolev: Eino Baskin pakkus teatriajaloo parimaid hetki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eino oli väga soe inimene, minule äärmiselt oluline persoon, kelle käe all oli õnn töötada 23 aastat. Teatrikooli lõppedes oli mu esimene töökoht Vanalinnastuudio, kuhu läksin värinaga hinges, sest aukartus maestro ees oli suur.
Oleme koos teinud palju ilusaid lavastusi ja rolle, ei mäleta, et ta oleks kunagi näitlejate peale endast välja läinud, karjunud või sõimanud. Tema töömeetod oli teistsugune – kui keegi millegagi hakkama ei saanud, hüppas ta ise üle barjääri lavale ja näitas ette. Need hetked, kui Eino meile kas või neljakäpakil «tsirkust» tegi, ongi mu meelest teatriajaloo parimad hetked, kordumatud killud, mis jäävad teda kogu trupi mällu eredalt meenutama. Ta armastas oma näitlejaid, ei pidanud paljuks peale etendust helistada või sünnipäevaks õnne soovida.
Aastaid tagasi, kui sattusin üliraskesse autoavariisse, käis ta isegi selgeltnägija juures nõu küsimas ja andis mulle haiglavoodis lootust taas jalule tõusta.
Viimati kohtusime Vana Baskini Teatri 10. sünnipäeval. Enne peolt lahkumist tuli ta minu juurde ja ütles: «Teeme musi!». Tegime.
Ta lahkus sirge seljaga. See oli hüvastijätusuudlus.