Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eino Baskini ja Roman Baskini suhted

Vana Baskini Teatri esietendus - Mika Waltari komöödia «Hilinenud pulmaöö». Peale etendust tähistati Vana Baskini teatri 5.sünnipäeva. Fotol Roman Baskin ja Eino Baskin. FOTO: Peeter Langovits

Postimees avaldab peatüki "Mina ja Roman – duett-duell" raamatust «Eino Baskin. Naer läbi pisarate», mis ilmus 2009. aastal. Raamatu koostas Piret Tali ja kirjastas Fookus Meedia.

Eino Baskin meenutab:

Poeg Romaniga on mul keerulised suhted. Ma olen alati lootnud, et meie konfliktid jäävad ainult teatriseinte vahele ja isiklikul pinnal saame ikka hästi läbi. Aga kahe maailma lahus hoidmine ei ole meil päris hästi õnnestunud. Minu katse teda Vanalinnastuudios enda mantlipärijaks teha ja sellele järgnenud tööalased erimeelsused on viinud selleni, et meie suhted piirduvad harvade telefonikõnedega.

Roman on ise öelnud, et ta oli lavakooli katsetel väga krampis. Kõik ju teadsid, et ta on Everi ja Baskini poeg ning sellest rollist loomingulise isiksusena välja murda on raske. Romale tundus, et ta võeti lavakooli pigem eelduse pärast, sest temast VÕIB saada hea näitleja, kui et ta ON andekas. Kooli ajal tal tõesti eriti säravaid rolle ei olnud.

Mäletan, et rääkisime Pansoga lavakooli ajal Romanist. Tundus, et ta suhtus Romasse hästi.

«Ta on väga organiseerimatu,» ütles Panso. «Organiseerimatu, aga an­dekas.»

Raske öelda, mis oleks Romani saatuses teistmoodi, kui ta Vanalinnastuudiosse poleks tulnud. Enne tegi ta laval väikseid sutsakaid, aga Vanalinnastuudios sai ta mitu peaosa ja hakkas lavastama.

Ta ise ütleb, et minult kui lavastajalt või pedagoogilt pole ta midagi õppinud. Mõnele noorele näitlejale mängid ette ja ta võtab selle lihtsalt üks-ühele üle. Roman fikseeris ettemängitu ja intelligentse näitlejana lahendas rolli iseseisvalt. Need, kes mind üks-ühele kopeerisid, kokkuvõttes kuhugi välja ei jõudnudki.

Me oleme iseloomult erinevad: mina olen avatud ja emotsionaalne, Roman on ka emotsionaalne, aga kinnisem, endassetõmbunum ja enesekriitilisem. Ta on Ita moodi ja avab end harva.

Erinevustest hoolimata olid Vanalinnastuudio algusaegadel meie suhted head.

Kui Roman 1992. aastal Vanalinnastuudiost lahkus, siis polnud meil mingit konflikti. Ta hakkas vabakutseliseks lavastajaks ja sai ise valida näitlejaid, repertuaari ning olla vaba ühe teatri raamidest. Sellesse perioodi jäävad minu arvates tema suurimad õnnestumised, näiteks mängufilm «Rahu tänav» ja telesari «M-klubi».

Meil tekkisid pinged, kui ma ta 2001. aastal Vanalinnastuudiosse tagasi kutsusin ja püüdsin teatri talle üle anda. Peab ütlema, et mu plaan kukkus läbi.

Kui Sakala majas remont 2000. aastal valmis sai, tegime teatri juubeliks etenduse. Näitlejad ja muu personal olid rõõmsad: nad said garderoobid, duširuumid ja viisaka tualeti – tunne oli, nagu oleks õues asuva peldikuga kommunaalkorterist pääsenud kõigi mugavustega elamisse.

Hakkasin mõtlema, et mu elutöö on tehtud. Tundsin, et mu jõud raugeb. Tervislik seisund oli võrdlemisi kehv: süda andis tunda ja vererõhk hakkas tõusma. Lugesin samal ajal ühe vene lavastaja memuaare, kes kirjutas, et peanäitejuht ei tohiks üheski teatris olla üle kümne aasta, siis ta ammendab ennast. Minul oli see aeg ammu täis: olin Vanalinnastuudiot juhtinud kakskümmend aastat.

Siis langetasin otsuse – aitab.

Mul oli leping lõppemas ja kultuuriministeeriumisse kutsuti seda pikendama. Läksin kohale, aga teatasin, et loobun teatrijuhi ametikohast.

Ministeeriumis vaadati mulle kui idioodile otsa. Aga mis neil üle jäi – ­Baskin ise tahab oma teatrist loobuda.

«Miks?» küsis kultuuriminister Signe Kivi. «Ise ehitasite Vanalinnastuudio üles ja nüüd lähete ära.»

«Miks? Miks sa seda teed?» ei suutnud ka Jaak Allik mu otsust mõista.

Naine kodus ütles, et see on truppi arvestades hullumeelne ja vastutustundetu samm. Ma ei lasknud sellest ennast segada.

Teatrit asusid juhtima Roman Baskin ja tema lapsepõlvesõber Jüri Järvet juunior. Alguses läkski kõik hästi. Roman tõi teatrisse tragikomöödiaid, sotsiaalseid etendusi, kutsus teisi lavastajaid – andis teatrile uue hingamise. Võib-olla oleks ta pidanud veel radikaalsemaid muudatusi ette võtma? Võib-olla oli ta liialt minu ette antud raamides kinni?

See oli minu süü, et olin harjunud kõike ise parajalt diktaatorlikult otsustama ning ohje ma päriselt käest ei andnud ka siis, kui Roman teatri etteotsa sai. Tahtsin teda mõjutada ja vanema kogenenuma inimesena nõu anda. Nagu isad ikka.

Aeg teatri eesotsas oli talle raske. Ju ta tundis minu ees vastutust, tahtis hakkama saada ja ka kunsti teha. Pidime koos võitlema Priit Pedajase plaaniga muuta Vanalinnastuudio draamateatri allasutuseks, kus kergemaid tükke mängitakse. See plaan õnnestus meil Romaniga kultuuriministeeriumis maha suruda. Kriitikud ja meedia, muide, vaikisid ühendamisidee maha, keegi ei võtnud sõna, ei poolt ega vastu.

Samasse perioodi jäi ka Romani infarkt 2001. aastal. Olen veendunud, et ebatervislike eluviiside kõrval oli selle üks põhjus liigne stress. Minu jaoks oli see väga hirmutav. See tõestas, et ta on oma isa poeg. Õnneks tuli ta sellest ruttu välja.

Praegu Roman peaaegu ei lävi minuga. Kui ma viimati haiglas olin, siis ta ikka käis mind vaatamas. Ja telefonis me vahel ka vestleme. Ma tunnen ikka huvi, kuidas tal läheb ja mis ta parasjagu teeb.

Lastelaste Mirjami ja Alfrediga mul tihedat kontakti pole – see ei ole kuidagi minu ja Romani tülidega seotud: ma ei ole kunagi liiga hea vanaisa olnud, erinevalt Itast, kes on täiesti supervanaema. Romka hoolib lastest väga. Roman käis nendega Ameerikas ja Indias. 

Silmast silma nägime Romaniga vist viimati Tartus. Temal olid Bergmani tükiga proovid, minul oli telesaate «Jumal tänatud, et sa siin oled» salvestus.

«Isa, läheme, ma teen sulle lõuna välja,» kustus Roman mind. «Pärast läheme kohvikusse, võtame paar kooki. Ma tean, sa armastad magusat.»

Täitsa normaalset saime suheldud.

Osta raamat «Eino Baskin. Naer läbi pisarate» siit: http://www.apollo.ee/eino-baskin-naer-labi-pisarate-1.html

Tagasi üles
Back